September on uskumatult kiiresti läbi saanud ja mõtlesin, et peaks veidi midagi kirja ka panema. Mul on vahepeal palju mõtteid olnud, millest rääkida võiksin, pean need nüüd meelde tuletama. Olen siinse eluga juba üsna ära harjunud ja mulle meeldib siin. Näen piisavalt kohalik välja (või siis vähemalt olen sellise näoga, et ma pole täiesti eksinud), et kolm rootslast on minult teed või abi küsinud ja ma suutsin kahte neist isegi aidata!
Olen ühistranspordiga juba nii harjunud, et ei pea enam kullisilmaga peatusi jälgima ja põdema. Rongid ja bussid käivad nii tihti, et isegi kui ühest maha jääda, siis tuleb paari minuti pärast teine ja jõuab ikka õigeks ajaks kohale. Alguses muidugi kõik nii ladusalt ei läinud - suutsin üks päev bussis nii mõttesse vajuda, et mitte ainult ei maganud oma peatuse maha vaid sõitsin lausa lõpp-peatusesse välja. Õnneks oli bussijuht väga tore, viskas natukene minu üle nalja ja siis ütles, et sõidab ise kohe õiges suunas tagasi ja võin bussis oodata.
Loengud on Tartu omadest kategooriliselt erinevad. Esimene erinevus on see, et nii paljud inimesed tahavad seminarides aktiivselt sõna võtta, et kõigi jaoks ei jätku aega. Seminarid ongi muidu niimoodi üles ehitatud, et õppejõul on vaid teemat suunav roll ja põhilised rääkijad on tudengid ise. Teine erinevus on see, et loengute (aga mitte seminaride) lõpus plaksutatakse. Loeng oleks justkui kahetunnine kõne, mille lõpus esinejat tunnustatakse aplausiga. Veidi kummaline, aga siinsetele inimestele tundub meeldivat.
Vahepeal tuli isu majast välja saada ja muusikat kuulata. Ma ei tahtnud minna mitte mõnele suurele kontserdile vaid sellisele vähemtuntud underground üritusele. Otsisin internetist väga pikalt ja põhjalikult kuni leidsin klubi Debaser, kus esines kanada bänd Pink Mountaintops ja Göteborgi bänd Oholics. Haruldasel kombel sain üritusele ka tasuta sisse, muidu oleks pidanud veidi üle 15 euro maksma. Klubi ei näinud välja nagu ööklubid Maasikas või Illusioon Tartus, vaid pigem nagu Genialistide klubi. Tegu oli tõelise underground üritusega, kuhu olid kohale tulnud vaid suured fännid ja mõned, kes polnud bändidest varem kuulnudki (ehk mina). Klubi oli pooltühi, aga tänu sellele oli ruumi hingata ja ringi liikuda, lisaks sain endale ka laua, kus oli võimalik isegi juttu rääkida. Seal tutvusin kahe vanema Rootsi härrasmehega (u 75 ja 47), kes olid bändide fännid ja kes oskasid mulle palju kohti soovitada, kuhu veel Stockholmis kindlasti minema pean. Jäin kontserdiga väga rahule ja seltskond oli samuti väga meeldiv.
https://www.youtube.com/watch?v=-yXzrvX-C1o
Ühinesin üliõüilasühinguga, et saada odavam ühistranspordi pilet ja seetõttu saan nüüd pidevalt ühingu uudislehti. Muidu on need lehed tüütud, aga tänu nendele kuulsin filmiõhtutest, mis toimuvad iga kahe nädala tagant. Esimene kord näidati rootsi komöödiat Kopps, mis oli nii naljakas, et pärast kõht valutas naermisest. Seal tutvusin ka kahe kaastudengiga, kellega saime kokku ka teine filmiõhtu, mil näidati Rootsi draamat Flickan. Teine film oli veidi masendav, aga vähemalt seltskond oli hea.
Pärast filmiõhtut läksin ühega neist linnapeale edasi couchsurferite korraldatud pubiõhtule, kuhu tuli kokku metsikult palju inimesi ning tutvusin väga huvitavate inimestega paljudest erinevatest maadest. Esindatud oli Hispaania, Ameerika, Suurbritannia, Rootsi, Eesti, Iraan, Uruguay ja kindlasti veel palju muid maid. Sel õhtul kohtasin ka esimest eestlast siinoleku ajal. Eesti keelt olen varem ka metroos või tänavatel kuulnud, aga ma ei olnud kellegagi neist rääkinud. Lisaks tahan ära mainida, et Ameerikat esindanud noormees suutis mind nõnda hämmastada, et ise ka ei usu. Ta oli nimelt aasta aega Narvas elanud, sest tema bakalaureuse töö oli seoses sellega, kuidas Eesti-Vene piir peale 1991. aastat üles ehitati. Ta teab ilmselt Eesti ja ENSV ajalugu paremini kui mõni eestlane (kindlasti paremini kui mina, aga selleks pole palju vaja ka) ning lisaks on ta tutvunud ka Eesti seaduste ja muuga. Seega situatsioon, kus räägin Ameeriklasega Rootsis Eestist ja näiteks seal elavatest vähemusrahvustest väga detailselt, ei tundu reaalne. Aga ometi reaalne see oli ja muidugi ilmselt ka kordumatu kogemus.
Ülikoolis ja väljaspool kooli tunduvad kõik rootslased alguses arvavat, et ma olen kas mitu aastat immigrandina Rootsis elanud või on üks või mõlemad mu vanematest rootslased. Kui aga seletan, et kumbki neist ei vasta tõele, siis kipuvad nende suud lahti vajuma. Eriti, kui ütlen, et alles augusti lõpus siia kolisin. Nende arvates on mu hääldus uskumatult hea ja mitu rootslast on isegi öelnud, et räägin paremini kui Soome rootslased. Seda kiitust on nii kohutavalt hea kuulda ja see innustab rohkem sõna võtma ja ka õppima. Couchsurferite peol hämmastasin aga taaskord inimesi, kui seltskonnas oli 2 rootslast, norrakas ja mina ning rääkisin parasjagu norrakaga rootsi keeles ja tema mulle norra keeles vastu. Me suutsime pikalt vestelda kuni märkasin, et üks rootslastest vaatas mind silmad pärani pikalt kuni ta lõpuks ütles, et ta ei suuda lihtsalt uskuda, et ma olen Rootsis veidi üle kuu elanud ja ma saan inimesest aru, kui ta minuga norra keeles räägib ja ma räägin talle rootsi keeles vastu. Ütlesin selle peale, et tean ühte taanlannat ka, kes räägib minuga taani-rootsi segakeelt ja saan temast ka aru, vaid üksikuid sõnu pean üle küsima, siis ta raputas uskmatusest lausa pead. Sain jälle metsikult kiita ja see tekitab ikka nii hea tunde!
Praeguseks kõik.
Cheers!
neljapäev, 2. oktoober 2014
pühapäev, 31. august 2014
Esimene nädal Stockholmis
Põhjus miks nädal enne kooli algust Stockholmi juba tulin oli Stockholmi Ülikooli Orientation Week, mis algas esmaspäeval. Nädala jooksul käisin ülikoolilinnaku ekskursioonil, 5 tundi kestnud avaaktusel, Inglise keele osakonnas ainele registreerimas, raamatukogu ekskursioonil ning tutvustusel, ja lisaks Rootsi keele ja mitmekeelsuse osakonna tutvustusel ja ainetele registreerimisel.
Minu registreerimiste ja andmete saamistega on algusest peale olnud probleeme. Kõigepealt ei olnud nad mulle ülikooli P-numbrit ega kontot loonud, mis anti teistele avaaktusel. Pidin selle saamiseks mitu tundi järjekorras seisma. Siis läksin päev hiljem Inglise keele osakonda Creative writing and editing ainele registreerima ja nad ei saanud seda teha, kuna mind polnud Erasmuse tudengina süsteemi lisatud. Käisin kohaliku koordinaatori juures, ta saatis vastavasse osakonda kirja, et nad oma vea parandaksid ja kuna Inglise osakonna töötaja lubas asja ise korda ajada kui süsteemis olen, siis jäin lihtsalt ootavale seisukohale. Arvasin, et süsteemi lisamine käib kiiresti, aga reedeks ei olnud mind seal ikka veel, seega kuigi mul on aines Tolkning och översättning I med inriktning mot översättning koht olemas, siis ei ole ma ka sinna tegelikult ametlikult registreeritud. Tõlkeaine on väärt 30 EAPd, loovkirjutamise aine 7,5 EAPd ja ainuke rootsi keele aine, mida nad mulle pakkuda saavad, on väärt 15 EAPd. Nad arvasid ise ka, et selle viimasega koos läheb veidi paljuks, aga ütlesid, et ma järele mõtleksin ja oma otsusest hiljem teada annaksin. Tahan seda ainet võtta, aga siis õpiksin ennast 52,5 EAPga segaseks. Pean veel mõtlema. Loodetavasti on nad mind järgmiseks nädalaks süsteemi lisanud ja teistele ainetele registreerinud. Pöidlad pihku!
Muude ekskursioonide hulgas korraldati tudengitele reis IKEA poodi. Bussid viisid reaalselt masside viisi tudengeid poodi ja nad said shopata ja bussiga tagasi ülikooli juurde sõita. Tundub äärmiselt naeruväärne, et keegi sellisele asjale üldse läheks, aga isegi mu majakaaslane Lena läks sinna oma sakslastest sõbrannadega. Go figure.
Peakski ilmselt veidi majakaaslastest rääkima. Hetkel elan koos omaniku poja Marci (25 aastane), rootslase Folke (20 aastane), sakslanna Lena (21 aastane) ja tema sakslannast sõbranna Majaga (ilmselt ka 21, aga pole kindel). Maja on ajutine elanik, kuna tal ei olnud siia jõudes elukohta ja meil oli üks tuba veel tühi. Jäädavalt ei saa ta siia jääda selle pärast, et omanik ootab sinna tuppa ühte vana üürilist Astridi, kes olevat väga tore inimene ja imeline üüriline.
Olen nädala jooksul pannud kirja ka mõned tähelepanekud:
Siinsete tüdrukute seas on väga populaarne kodutu välimus. Nad kannavad rohekas-pruune või sõjaväemustrilisi poolpikkasid ja kergelt suuri jopesid ja mantleid, neil on alati jalas kulunud tennised ning sinna juurde käivad ka sorgus pikad juuksed. Kusjuures, osadel on isegi vahendiga juuksed ’rasvaseks’ tehtud, et veel õigem välimus oleks. Alguses arvasin, et juuksed ongi päriselt rasvased, aga üks tüdruk oli teinud saatusliku vea ja kasutanud mingit sädelevat vahendit, seega oli kohe aru saada.
Kunagi sai Kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus räägitud sakslaste kummalisest kombest plaksutamise asemel koputada. Olen siin Lena tõttu palju sakslastega koos aega veetnud ja seepärast istusin ka avaaktusel nendega koos. Ehmatasin veits ära kui terve saal (mina kaasa arvatud) plaksutas ja samal ajal kõik sakslased mu ümber lauale koputama kukkusid. Samas oli see tore äratundmisrõõm.
Siin on väga tore eskalaatori etikett, mida kõik järgivad. Eskalaatoril seistakse paremal pool, et vasakult oleks võimalik mööda minne inimestel, kel on kiire. Pean piinlikkusega tunnistama, et eksisin alguses paar korda selle vastu. Seisin keset eskalaatorit nagu mömm ja arvasin, et nii ongi. Nüüdseks olen sellega harjunud ja mul on endalgi paar korda olnud vaja vasakult poolt inimestest mööda joosta. Väga meeldiv komme.
Teine päev Stockholmis tervitas mind juba metroos toolide all miski, mis nägi välja nagu paar musti aluspükse. Tekkis tahtmine UV-valgusega pingid üle käia enne kui istun, aga tean, et siis ma poleks tahtnud üldse seal vagunis olla, sest see oleks tervenisti särama löönud.
Kuna postitus on tulnud juba päris pikk, siis lisan siia lõppu lihtsalt panoraami minu korruse rõdult avanevast vaatest ja Frescati Campusest, kus mina õppima hakkan.
Vaade rõdult.
Ilus ja roheline Frescati Campus.
Cheers!
Minu registreerimiste ja andmete saamistega on algusest peale olnud probleeme. Kõigepealt ei olnud nad mulle ülikooli P-numbrit ega kontot loonud, mis anti teistele avaaktusel. Pidin selle saamiseks mitu tundi järjekorras seisma. Siis läksin päev hiljem Inglise keele osakonda Creative writing and editing ainele registreerima ja nad ei saanud seda teha, kuna mind polnud Erasmuse tudengina süsteemi lisatud. Käisin kohaliku koordinaatori juures, ta saatis vastavasse osakonda kirja, et nad oma vea parandaksid ja kuna Inglise osakonna töötaja lubas asja ise korda ajada kui süsteemis olen, siis jäin lihtsalt ootavale seisukohale. Arvasin, et süsteemi lisamine käib kiiresti, aga reedeks ei olnud mind seal ikka veel, seega kuigi mul on aines Tolkning och översättning I med inriktning mot översättning koht olemas, siis ei ole ma ka sinna tegelikult ametlikult registreeritud. Tõlkeaine on väärt 30 EAPd, loovkirjutamise aine 7,5 EAPd ja ainuke rootsi keele aine, mida nad mulle pakkuda saavad, on väärt 15 EAPd. Nad arvasid ise ka, et selle viimasega koos läheb veidi paljuks, aga ütlesid, et ma järele mõtleksin ja oma otsusest hiljem teada annaksin. Tahan seda ainet võtta, aga siis õpiksin ennast 52,5 EAPga segaseks. Pean veel mõtlema. Loodetavasti on nad mind järgmiseks nädalaks süsteemi lisanud ja teistele ainetele registreerinud. Pöidlad pihku!
Muude ekskursioonide hulgas korraldati tudengitele reis IKEA poodi. Bussid viisid reaalselt masside viisi tudengeid poodi ja nad said shopata ja bussiga tagasi ülikooli juurde sõita. Tundub äärmiselt naeruväärne, et keegi sellisele asjale üldse läheks, aga isegi mu majakaaslane Lena läks sinna oma sakslastest sõbrannadega. Go figure.
Peakski ilmselt veidi majakaaslastest rääkima. Hetkel elan koos omaniku poja Marci (25 aastane), rootslase Folke (20 aastane), sakslanna Lena (21 aastane) ja tema sakslannast sõbranna Majaga (ilmselt ka 21, aga pole kindel). Maja on ajutine elanik, kuna tal ei olnud siia jõudes elukohta ja meil oli üks tuba veel tühi. Jäädavalt ei saa ta siia jääda selle pärast, et omanik ootab sinna tuppa ühte vana üürilist Astridi, kes olevat väga tore inimene ja imeline üüriline.
Olen nädala jooksul pannud kirja ka mõned tähelepanekud:
Siinsete tüdrukute seas on väga populaarne kodutu välimus. Nad kannavad rohekas-pruune või sõjaväemustrilisi poolpikkasid ja kergelt suuri jopesid ja mantleid, neil on alati jalas kulunud tennised ning sinna juurde käivad ka sorgus pikad juuksed. Kusjuures, osadel on isegi vahendiga juuksed ’rasvaseks’ tehtud, et veel õigem välimus oleks. Alguses arvasin, et juuksed ongi päriselt rasvased, aga üks tüdruk oli teinud saatusliku vea ja kasutanud mingit sädelevat vahendit, seega oli kohe aru saada.
Kunagi sai Kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus räägitud sakslaste kummalisest kombest plaksutamise asemel koputada. Olen siin Lena tõttu palju sakslastega koos aega veetnud ja seepärast istusin ka avaaktusel nendega koos. Ehmatasin veits ära kui terve saal (mina kaasa arvatud) plaksutas ja samal ajal kõik sakslased mu ümber lauale koputama kukkusid. Samas oli see tore äratundmisrõõm.
Siin on väga tore eskalaatori etikett, mida kõik järgivad. Eskalaatoril seistakse paremal pool, et vasakult oleks võimalik mööda minne inimestel, kel on kiire. Pean piinlikkusega tunnistama, et eksisin alguses paar korda selle vastu. Seisin keset eskalaatorit nagu mömm ja arvasin, et nii ongi. Nüüdseks olen sellega harjunud ja mul on endalgi paar korda olnud vaja vasakult poolt inimestest mööda joosta. Väga meeldiv komme.
Teine päev Stockholmis tervitas mind juba metroos toolide all miski, mis nägi välja nagu paar musti aluspükse. Tekkis tahtmine UV-valgusega pingid üle käia enne kui istun, aga tean, et siis ma poleks tahtnud üldse seal vagunis olla, sest see oleks tervenisti särama löönud.
Kuna postitus on tulnud juba päris pikk, siis lisan siia lõppu lihtsalt panoraami minu korruse rõdult avanevast vaatest ja Frescati Campusest, kus mina õppima hakkan.
Vaade rõdult.
Ilus ja roheline Frescati Campus.
Cheers!
teisipäev, 5. august 2014
Otsustasin, et pühin vanalt blogilt tolmu maha ja hakkan uuesti postitama. Põhjuseks siis see, et lähen Erasmusega üheks semestriks Stockholmi ülikooli õppima ja kolin juba augusti lõpus Rootsi. Kui keegi tahab minu tegemistega kursis olla, siis saab ilmselt siin neist lugeda, kuid võib minuga otse Facebookis või Skypeis ka rääkida.
Kuna viimane blogipostitus on aastast 2011, siis teen väikese lühikokkuvõtte vahepealsest ajast: 2012 lõpetasin inglise keele ja kirjanduse bakalaureuse ning otsustasin Tartu Ülikooli magistrisse kirjalikku tõlget õppima minna. Tõlkeõpetuses keskenduti eesti-inglise ja inglise-eesti suunale ning kohustuslik oli ka teine võõrkeel. Teiseks võõrkeeleks võis olla saksa, vene või prantsuse keel. Muidugi oleksin tahtnud hoopis rootsi keele valida, aga kuna see polnud võimalik, siis valisin kolmest halvast parima - saksa keele. Kahe aastaga läbisin kõik õppekavas ettenähtud ained, ainult magistritöö on vaja veel esitada ja kaitsta.
Siiski jäi mul juba magistirõppe alguses kripeldama, et rootsi keelt valida ei saanud ja otsustasin siis leida ülikooli, kus seda teha saab. Seetõttu lähengi nüüd Stockholmi Ülikooli, kus tahan võtta moodulit, mis koosneb rootsi-inglise tõlkest, tekstianalüüsist ja tõlkija kutseoskustest. Lisaks valisin endale inglise keele osakonnast aine loovkirjutamine ja toimetamine inglise keeles ning kohapeal saan teada, mis tasemel rootsi keele kursuse võtma pean. See, kas neid aineid võtta ka saan, selgub alles augusti viimase nädala jooksul.
Kuna Rootsis tundub olevat rohkem inimesi kui elukohti, siis ma muidugi ühiselamusse kohta ei saanud. Liitusin kõikvõimalike Facebooki gruppide ja kinnisvaraportaalidega, kirjutasin kuulutustele rootsi keeles pikki kirjasid, kuid vastuseid sain üsna vähe. Kõige kasulikum lehekülg oli blocket.se ning sealt leidsingi endale lõpuks elukoha. Seal tuli muidugi ettevaatlik olla, sest seal liigub palju pettureid ja sattusin minagi ühe ütlemata kahtlase isiku otsa. Tema vastusest mu kirjale võis ridade vahelt välja lugeda, et ta otsib endale pigem naist kui korterikaaslast ja seetõttu otsustasin kohe, et kannan selle korteri maha. Kirjutasin väga viisakalt vastu, et ei ole toast huvitatud ja soovisin talle edu. Tema ei saanud sellest ilmselt aga aru, sest peale seda tuli mulle Facebooki sõbrakutse ja umbes 4 sõnumit, kus palus end lisada ja soovis tungivalt korterist edasi rääkida. Ignoreerisin neid.
Lõpuks leidsin Stockholmi kohta uskumatult odava pakkumise, rääkisin telefonis omanikuga ja ta ütles, et kui soovin, siis on tuba minu. Finally, success! Kuna toast pilte ei olnud, siis tahtsin kohale minna ja olukorda oma silmaga hinnata. Käisingi nüüd 1.-3. august Silveri, Marileenu ja Martiniga Rootsi kruiisil, sain omanikuga kokku ja käisin tuba vaatamas.
Üks pool minu toast
Köök
Elutuba
Tegemist on siis majaga Spångas, mille terve teine korrus on tudengitele ja muudele inimestele välja üüritud. Korrusel on 5 magamistuba, elutuba, köök, wc/duširuum ja pesu pesemise ruum. Minu majakaaslasteks saavad olema omaniku poeg (tudeng ja töötab), sakslanna (tudeng), üks noor rootslane (tudeng) ja üks veidi vanem rootslane (töötab). Omanik rääkis telefonis, et maja on vana ja renoveerimata ning mul tekkis natukene mulje, et see saab väga kehvas seisus olema. Tõdesin siiski, et rootslaste ja eestlate arusaam halvas seisus majast on väga erinev. :D Olen nii maja kui toaga ülimalt rahul ja ootan juba pingsalt rootsi minekut!
Järgmise korrani!
Kuna viimane blogipostitus on aastast 2011, siis teen väikese lühikokkuvõtte vahepealsest ajast: 2012 lõpetasin inglise keele ja kirjanduse bakalaureuse ning otsustasin Tartu Ülikooli magistrisse kirjalikku tõlget õppima minna. Tõlkeõpetuses keskenduti eesti-inglise ja inglise-eesti suunale ning kohustuslik oli ka teine võõrkeel. Teiseks võõrkeeleks võis olla saksa, vene või prantsuse keel. Muidugi oleksin tahtnud hoopis rootsi keele valida, aga kuna see polnud võimalik, siis valisin kolmest halvast parima - saksa keele. Kahe aastaga läbisin kõik õppekavas ettenähtud ained, ainult magistritöö on vaja veel esitada ja kaitsta.
Siiski jäi mul juba magistirõppe alguses kripeldama, et rootsi keelt valida ei saanud ja otsustasin siis leida ülikooli, kus seda teha saab. Seetõttu lähengi nüüd Stockholmi Ülikooli, kus tahan võtta moodulit, mis koosneb rootsi-inglise tõlkest, tekstianalüüsist ja tõlkija kutseoskustest. Lisaks valisin endale inglise keele osakonnast aine loovkirjutamine ja toimetamine inglise keeles ning kohapeal saan teada, mis tasemel rootsi keele kursuse võtma pean. See, kas neid aineid võtta ka saan, selgub alles augusti viimase nädala jooksul.
Kuna Rootsis tundub olevat rohkem inimesi kui elukohti, siis ma muidugi ühiselamusse kohta ei saanud. Liitusin kõikvõimalike Facebooki gruppide ja kinnisvaraportaalidega, kirjutasin kuulutustele rootsi keeles pikki kirjasid, kuid vastuseid sain üsna vähe. Kõige kasulikum lehekülg oli blocket.se ning sealt leidsingi endale lõpuks elukoha. Seal tuli muidugi ettevaatlik olla, sest seal liigub palju pettureid ja sattusin minagi ühe ütlemata kahtlase isiku otsa. Tema vastusest mu kirjale võis ridade vahelt välja lugeda, et ta otsib endale pigem naist kui korterikaaslast ja seetõttu otsustasin kohe, et kannan selle korteri maha. Kirjutasin väga viisakalt vastu, et ei ole toast huvitatud ja soovisin talle edu. Tema ei saanud sellest ilmselt aga aru, sest peale seda tuli mulle Facebooki sõbrakutse ja umbes 4 sõnumit, kus palus end lisada ja soovis tungivalt korterist edasi rääkida. Ignoreerisin neid.
Lõpuks leidsin Stockholmi kohta uskumatult odava pakkumise, rääkisin telefonis omanikuga ja ta ütles, et kui soovin, siis on tuba minu. Finally, success! Kuna toast pilte ei olnud, siis tahtsin kohale minna ja olukorda oma silmaga hinnata. Käisingi nüüd 1.-3. august Silveri, Marileenu ja Martiniga Rootsi kruiisil, sain omanikuga kokku ja käisin tuba vaatamas.
Üks pool minu toast
Köök
Elutuba
Tegemist on siis majaga Spångas, mille terve teine korrus on tudengitele ja muudele inimestele välja üüritud. Korrusel on 5 magamistuba, elutuba, köök, wc/duširuum ja pesu pesemise ruum. Minu majakaaslasteks saavad olema omaniku poeg (tudeng ja töötab), sakslanna (tudeng), üks noor rootslane (tudeng) ja üks veidi vanem rootslane (töötab). Omanik rääkis telefonis, et maja on vana ja renoveerimata ning mul tekkis natukene mulje, et see saab väga kehvas seisus olema. Tõdesin siiski, et rootslaste ja eestlate arusaam halvas seisus majast on väga erinev. :D Olen nii maja kui toaga ülimalt rahul ja ootan juba pingsalt rootsi minekut!
Järgmise korrani!
teisipäev, 12. juuli 2011
Juuni kuu
Niih, nüüd räägin siis vahepealsetest sündmustest. Hetkel alustan suvest.
Juuni kuu alguses olid mul veel eksamid, kuid kui Sauele olin jõudnud, siis juba 11. juunil oli Kalevi sünnipäev. Sünnipäeval sain kinnitust sellele, et Kalev ja Tiina on nüüd kihlatud! Nii tore ja palju-palju õnne neile! Pidu oli äge nagu tavaliselt: grillisime, sõime, jõime, mängisime jalgpalli, käisime saunas, tantsisime ja mängisime limbot. Nõnda polnud me kunagi varem Kalevi sünnipäeval tantsinud ja see oli väga lahe.
Jalka mäng pole vist kunagi nii tasavägine olnud. Mäng lõppes viigiga 2:2. Varasemast teisit oli ka see, et tiimide kaptenid olid Kalevi ema ja isa. Ema meeskond koosnes kahest tüdrukust ja hunnikust osavatest poistest ja Kalevi isa meeskond ülejäänud tüdrukutest ja mõnest üksikust poisist. Väga võistlushimuline mäng oli ja kui vastasmeeskonna poisterühm minust üle jooksis, läks ka minu prilliraam natukene pooleks. Aga pole hullu, minu isa liimis kokku! :D
Juuni keskel läksime perega Dirhamisse telkima kolmeks päevaks. Laagriplatsi seadsime üles juba vanas heas käidud kohas, kuid juba esimene päev õnnestus meil vihma kätte jääda. Õnneks käib minu pere telkimas kohutava killavooriga ja tänu sellele oli meil ilmale vastav varustus ka kaasas. Esimene päev ja õhtu redutasime siis hiiglasliku presendi all, kuid vihm ei takistanud meid puhkust ja loodust nautimast ning meil oli väga vahva. Ilm paranes järgnevatel päevadel, kuid oli väga tuuline ja tuul oli külllllm.
Sellegipoolest sai ujumas käidud...
...mänge mängitud (kes kaarte, kes petangi)...
...rannaliival istutud...
...ja muudmoodi puhkust nauditud.
Mul õnnestus külmast tuulest, märgadest jalgadest, niiskest telgist ja ujumas käimisest küll veidi tõbiseks jääda, aga see kõik oli seda sada protsenti väärt. Väga lõbus oli.
Jaanipäevast ja juuni lõpust räägin järgmine kord. Praeguseks aga hüvasti!
Cheers!
Juuni kuu alguses olid mul veel eksamid, kuid kui Sauele olin jõudnud, siis juba 11. juunil oli Kalevi sünnipäev. Sünnipäeval sain kinnitust sellele, et Kalev ja Tiina on nüüd kihlatud! Nii tore ja palju-palju õnne neile! Pidu oli äge nagu tavaliselt: grillisime, sõime, jõime, mängisime jalgpalli, käisime saunas, tantsisime ja mängisime limbot. Nõnda polnud me kunagi varem Kalevi sünnipäeval tantsinud ja see oli väga lahe.
Jalka mäng pole vist kunagi nii tasavägine olnud. Mäng lõppes viigiga 2:2. Varasemast teisit oli ka see, et tiimide kaptenid olid Kalevi ema ja isa. Ema meeskond koosnes kahest tüdrukust ja hunnikust osavatest poistest ja Kalevi isa meeskond ülejäänud tüdrukutest ja mõnest üksikust poisist. Väga võistlushimuline mäng oli ja kui vastasmeeskonna poisterühm minust üle jooksis, läks ka minu prilliraam natukene pooleks. Aga pole hullu, minu isa liimis kokku! :D
Juuni keskel läksime perega Dirhamisse telkima kolmeks päevaks. Laagriplatsi seadsime üles juba vanas heas käidud kohas, kuid juba esimene päev õnnestus meil vihma kätte jääda. Õnneks käib minu pere telkimas kohutava killavooriga ja tänu sellele oli meil ilmale vastav varustus ka kaasas. Esimene päev ja õhtu redutasime siis hiiglasliku presendi all, kuid vihm ei takistanud meid puhkust ja loodust nautimast ning meil oli väga vahva. Ilm paranes järgnevatel päevadel, kuid oli väga tuuline ja tuul oli külllllm.
Sellegipoolest sai ujumas käidud...
...mänge mängitud (kes kaarte, kes petangi)...
...rannaliival istutud...
...ja muudmoodi puhkust nauditud.
Mul õnnestus külmast tuulest, märgadest jalgadest, niiskest telgist ja ujumas käimisest küll veidi tõbiseks jääda, aga see kõik oli seda sada protsenti väärt. Väga lõbus oli.
Jaanipäevast ja juuni lõpust räägin järgmine kord. Praeguseks aga hüvasti!
Cheers!
neljapäev, 7. juuli 2011
Olen veel elus
Oh jessas, ma pole tõesti kaua siia kirjutanud midagi. Tundub, et seda viga peab parandama.
Ülikool on loomulikult suveks juba läbi, 10. juuni olin juba kodus Sauel. See muidugi ei tähenda, et kõik hinded väljas oleksid. Üks õppejõud ei suvatse kohe üldse asjaga ühele poole saada, aga mis seal ikka. Peab ära kannatama.
Eile käisin Tallinnas Kaisa sünnipäeva tähistamas Kaisa, Suzanni ja Jännuga. Läksime Linnahalli kõrvale mere äärde ja pidasime piknikku. Väga sobivalt ei olnud keegi meist päeva jooksul korralikult söönud, seega hakkas vahuvein üsna hästi pähe. Edasi liikusime Boheemi ja sealt edasi F hoonesse, kus istusime pikemalt ja võtsime igaüks veel joogi. Väga mõnus istumine oli, aga sellega minu õhtu ei lõppenud. Nimelt viimane rong, mille aja mu ema mulle andis, ei sõitnudki üldse. Kell oli siis juba üksteist läbi ja ilmselgelt ei liikunud ka ei bussid ega marsad enam Sauele. Olin üsna nigelas seisus. Minu tegutsemisvariandid olid kas hommikuni linnas olla, kuni transport jälle liikuma hakkab või kraapida kuskilt taksoraha kokku. Esimene variant ei ahvatlenud mind eriti ja viimasega oleks asi raskeks läinud, kuna mul on näpud üsna põhjas. Jalutasin üksi vanalinnas ja otsustasin lõpuks hoopis nr 18 bussiga Laagrisse sõita ja sealt jalgsi Sauele umbes 6-8 km kõndida(ei teagi täpselt kui palju). Jõudsin Laagrisse, kõndisin umbes kilomeetri või kaks ja siis tüdinesin ära. Kogusin tükk aega julgust ja tõstsin pöidla üles. Eelnevalt mõtlesin, et äkki tasuks vanematele sõnum saata, et hakkan Laagrist hääletama, juhuks kui ma salapäraselt ära kaon. Seda ma aga ei teinud ja juba neljas auto võttis mu peale. Pisut kahtlane oli veerand üks öösel üksiku mehe pimedasse autosse istuda. Mees osutus aga üsna toredaks ja tõi mind linnavalitsuse ette ära lausa. Lõpp hea, kõik hea.
Olen ka vahepeal ringi liikunud ja tegevust on küllaga olnud, aga sellest räägin arvatavasti hiljem. Praeguseks adjöö!
Cheers!
Ülikool on loomulikult suveks juba läbi, 10. juuni olin juba kodus Sauel. See muidugi ei tähenda, et kõik hinded väljas oleksid. Üks õppejõud ei suvatse kohe üldse asjaga ühele poole saada, aga mis seal ikka. Peab ära kannatama.
Eile käisin Tallinnas Kaisa sünnipäeva tähistamas Kaisa, Suzanni ja Jännuga. Läksime Linnahalli kõrvale mere äärde ja pidasime piknikku. Väga sobivalt ei olnud keegi meist päeva jooksul korralikult söönud, seega hakkas vahuvein üsna hästi pähe. Edasi liikusime Boheemi ja sealt edasi F hoonesse, kus istusime pikemalt ja võtsime igaüks veel joogi. Väga mõnus istumine oli, aga sellega minu õhtu ei lõppenud. Nimelt viimane rong, mille aja mu ema mulle andis, ei sõitnudki üldse. Kell oli siis juba üksteist läbi ja ilmselgelt ei liikunud ka ei bussid ega marsad enam Sauele. Olin üsna nigelas seisus. Minu tegutsemisvariandid olid kas hommikuni linnas olla, kuni transport jälle liikuma hakkab või kraapida kuskilt taksoraha kokku. Esimene variant ei ahvatlenud mind eriti ja viimasega oleks asi raskeks läinud, kuna mul on näpud üsna põhjas. Jalutasin üksi vanalinnas ja otsustasin lõpuks hoopis nr 18 bussiga Laagrisse sõita ja sealt jalgsi Sauele umbes 6-8 km kõndida(ei teagi täpselt kui palju). Jõudsin Laagrisse, kõndisin umbes kilomeetri või kaks ja siis tüdinesin ära. Kogusin tükk aega julgust ja tõstsin pöidla üles. Eelnevalt mõtlesin, et äkki tasuks vanematele sõnum saata, et hakkan Laagrist hääletama, juhuks kui ma salapäraselt ära kaon. Seda ma aga ei teinud ja juba neljas auto võttis mu peale. Pisut kahtlane oli veerand üks öösel üksiku mehe pimedasse autosse istuda. Mees osutus aga üsna toredaks ja tõi mind linnavalitsuse ette ära lausa. Lõpp hea, kõik hea.
Olen ka vahepeal ringi liikunud ja tegevust on küllaga olnud, aga sellest räägin arvatavasti hiljem. Praeguseks adjöö!
Cheers!
Tellimine:
Postitused (Atom)