Nüüd on Rootsis ka käidud jälle üle väga pika aja. Pühapäeva õhtul lahkusime Tallinna sadamast ja teisipäeva hommikul olime seal tagasi. Reis oli väga lõbus: sai nalja, tantsida, juua ja juttu ajada, mulle väga meeldis! Minnes tutvusime Aeduga ühe Pärnu bändiga, kel nimeks DefRage, ja pidutsesime nendega hommikul viie-kuueni. Nad suutsid mulle isegi oma viimase plaadi pähe määrida, aga õnneks sain selle palju odavamalt. :P Mulle käis terve reis pinda, et nende bändi nimi on nii tuttav, aga mulle ei tulnud meelde, kust neid tean. Kohe kui koju jõudsin, jõudis kohale, et see oli mu kursavenna vana bänd... Eesti on ikka tõsiselt väike!
Esmaspäeval jõudsime Rootsi ning ootasime Triinu ja Heleni sadamas ära, et neile pardakaardid anda ja nad oma kotid laeva saaksid viia. Rootsis käisime suhteliselt vähe, ainult sadama ümbruses natukene ja isegi seal olime topograafilised kretiinid! :P Nad jõudsid suhteliselt hilja sadamasse ka ning kuna linnas olid hullud ummikud, ei hakanud me sinna ronima, kuna kartsime, et ei jõua õigeks ajaks tagasi. Laevas oli ka mõnus olla, seega polnud hullu.
Üldiselt oli väga lahe reis, jäin rahule ja võiks teinekordki! Ülitore oli Triinu jälle näha ja kuulda, mida kõike ta Inglismaal teinud on. Plaanin kindlasti talle sinna külla minna!
Cheers!
kolmapäev, 23. detsember 2009
laupäev, 19. detsember 2009
The vampires shall rule once more
Siin siis midagi seoses minu kinnisideega vampiiridega. Kahjuks ei mäleta, millal selle kirjutasin, aga kindel on see, et seda tegin ammu.
The vampires shall rule once more
I’m standing in the middle of the road
Staring blankly ahead
Welcome to my humble abode
The world of the living dead
I see people walking up to me and I smile with joy
Only to feel my smile fade again
For there are no friends for the dead in this sick ploy
Only warm bodies passing those that are cold
I open my mouth
And let out a bloodcurdling scream
At this, the people stop but don’t look about
For the rules state, that the dead will not be seen
The fear that clouds the minds of those that are warm
Is the only advantage we have
When we bare our canines, none of them can stay calm
For seeing the teeth means facing your death
So the rules were made
For the safety of those that are warm
To make us obey
And to see to it, that we make no harm
Oh, all the delicious food passing me by
“Your laws do not concern me, fools!”
I think, and lunge for the first warm one I see
The dead take over the world, as they see the first one die
The world as you knew it, is forever gone
The vampires shall rule once more
I’m standing in the middle of the road
Staring blankly ahead
Welcome to my humble abode
The world of the living dead
I see people walking up to me and I smile with joy
Only to feel my smile fade again
For there are no friends for the dead in this sick ploy
Only warm bodies passing those that are cold
I open my mouth
And let out a bloodcurdling scream
At this, the people stop but don’t look about
For the rules state, that the dead will not be seen
The fear that clouds the minds of those that are warm
Is the only advantage we have
When we bare our canines, none of them can stay calm
For seeing the teeth means facing your death
So the rules were made
For the safety of those that are warm
To make us obey
And to see to it, that we make no harm
Oh, all the delicious food passing me by
“Your laws do not concern me, fools!”
I think, and lunge for the first warm one I see
The dead take over the world, as they see the first one die
The world as you knew it, is forever gone
Ulmeline kujutlusvõime
Sõitsin täna jõuludeks Tartust koju ning tuli mõte lugeda lauaarvutist oma vanu loometöid. Võtsin ette kausta, kuhu olin kunagi salvestanud kirjandid, mille olin kirjutanud õpetaja Suderile. Seega need on kõik umbes 5 aastat vanad või nii. Täiesti hämmastav, milliseid jutte ma kokku keerasin. Iga jumala kord, kui pidime kirjutama arutleva kirjandi, suutsin mina ikka mingisuguse väljamõeldud, tihtipeale kergelt õõvastava, looga hakkama saada. Üllataval kombel sain ma alati väga positiivse hinde.
Mõtlesin igatahes, et kopeerin siia ühe kirjutise, mis vastas rohkem esitatud nõudmistele. Tegemist oli siis sellise ülesandega, et pidime kirjutama oma armsamale südamliku kirja. Selline oli siis minu versioon(PS. Ma suutsin ikka alati kõik ülesanded endale sobivalt pea peale keerata! :D):
Minu armsamale,
Ma ei suudaks eales edastada sõnades oma tunnete tõelist loomust. Kuid ma siiski üritan, vaid sinu jaoks kallim.
Meie esimene kohtumine ei olnud midagi enneolematut, ei mingit armastus esimesest silmapilgust. Just vastupidi, me ei talunud teineteisest ligilähedaltki. Kuid ajapikku õppisime üksteist tundma ning leidsime teineteises ideaalse sõbra. Meie lahutamatu sõprus oli paljudele etteaimamatu, paljudele vastumeelt. Kuid elasime justkui omas maailmas. Toetusime teineteise õlgadele rasketel aegadel ja ei hoolinud teiste mõnitavatest pilkudest. Nad kõik ennustasid meie täisuliku sõpruse kokkuvarisemist. Ning selles nad ei eksinud, sest just nii juhtuski.
Sellel saatuslikul päeval, mil sa tunnistasid oma tunnete muutumist minu vastu, hävis kõik. Kallis, sinu puhtsüdamlik armastusavaldus jahmatas mind koledal kombel. Veri otsekui tardus mu soontes ning mu mõtteis välgatas õudne tõde. Mina sind ei armasta ja õnnetuseks ütlesin seda sulle. Ent kui sa pettunud näoga lahkusid, tundsin paratamatult ka enda südant murdumas.
Kas mäletad, mu arm, kuidas kõik meie endi silme ees kokku varises? Loomulikult sa mäletad. See, kuidas üksteist vältisime oli kohutav. Minu elu kaotas mõtte ilma parima sõbrata, sinu oma ilma armsamata. Vähemalt nii väitsid teised. Ma olin oma masendusse mattumas ning ei hoolinud enam end ümbritsevast elust. Tõenäoliselt ei kannatanud sa välja seda karmi pinget ning murdusid. Miks muidu oleksid sa korda saatnud sellise teo? Kas sul on õrna aimugi millist valu sa mulle põhjustasid?
Nagu on kirjutanud Elizabeth Barrett Browning, on armastus kangelaste voorus – puhtaim lumi kõrgete mägede tipus. Ja surematu, nagu suursugused hinged on, mis võitlevad, kannatavad ja täiustavad. Kui sa tunnistasid mulle oma armastust, ei mõistnud ma veel selle olemust. Armastuse maagia ei ühtinud minu realistliku maailmaga. Mina ei olnud kangelane, ma ei suutnud sind päästa.
Kui ma kuulsin sinu õnnetusest, kattus mu süda just kui jääkülma tekiga. Mu kopsud ei saanud piisavalt õhku. Mu suu liikus hääletult, tahtes vormistada sõnu, mis väljendaksid mu piina, ent midagi ei kostunud. Minu meeleheide oli tõusnud uuele tasandile ning ühtäkki mõistsin, mis on armastus, kuid selleks oli juba liiga hilja. Mu kalleim, miks võtsid sa endalt elu?
Ma ei saa eales öelda sulle, kui palavalt sind armastama olin õppinud. Ma pühendan selle kirja sinule, mu arm. Meie ühistele mälestustele ja õnnele. Kõikidele kaunitele aegadele, mida jagasime. Ma asetan selle kirja sinu käte vahele, sinu kirstu, et see püsiks sinuga igavesti. Loodan, et kus iganes sa ka praegu ei oleks, jõuab see kiri sinuni. Ma armastan sind kallis.
Igavesti,
Sinu südamedaam.
Mõtlesin igatahes, et kopeerin siia ühe kirjutise, mis vastas rohkem esitatud nõudmistele. Tegemist oli siis sellise ülesandega, et pidime kirjutama oma armsamale südamliku kirja. Selline oli siis minu versioon(PS. Ma suutsin ikka alati kõik ülesanded endale sobivalt pea peale keerata! :D):
Minu armsamale,
Ma ei suudaks eales edastada sõnades oma tunnete tõelist loomust. Kuid ma siiski üritan, vaid sinu jaoks kallim.
Meie esimene kohtumine ei olnud midagi enneolematut, ei mingit armastus esimesest silmapilgust. Just vastupidi, me ei talunud teineteisest ligilähedaltki. Kuid ajapikku õppisime üksteist tundma ning leidsime teineteises ideaalse sõbra. Meie lahutamatu sõprus oli paljudele etteaimamatu, paljudele vastumeelt. Kuid elasime justkui omas maailmas. Toetusime teineteise õlgadele rasketel aegadel ja ei hoolinud teiste mõnitavatest pilkudest. Nad kõik ennustasid meie täisuliku sõpruse kokkuvarisemist. Ning selles nad ei eksinud, sest just nii juhtuski.
Sellel saatuslikul päeval, mil sa tunnistasid oma tunnete muutumist minu vastu, hävis kõik. Kallis, sinu puhtsüdamlik armastusavaldus jahmatas mind koledal kombel. Veri otsekui tardus mu soontes ning mu mõtteis välgatas õudne tõde. Mina sind ei armasta ja õnnetuseks ütlesin seda sulle. Ent kui sa pettunud näoga lahkusid, tundsin paratamatult ka enda südant murdumas.
Kas mäletad, mu arm, kuidas kõik meie endi silme ees kokku varises? Loomulikult sa mäletad. See, kuidas üksteist vältisime oli kohutav. Minu elu kaotas mõtte ilma parima sõbrata, sinu oma ilma armsamata. Vähemalt nii väitsid teised. Ma olin oma masendusse mattumas ning ei hoolinud enam end ümbritsevast elust. Tõenäoliselt ei kannatanud sa välja seda karmi pinget ning murdusid. Miks muidu oleksid sa korda saatnud sellise teo? Kas sul on õrna aimugi millist valu sa mulle põhjustasid?
Nagu on kirjutanud Elizabeth Barrett Browning, on armastus kangelaste voorus – puhtaim lumi kõrgete mägede tipus. Ja surematu, nagu suursugused hinged on, mis võitlevad, kannatavad ja täiustavad. Kui sa tunnistasid mulle oma armastust, ei mõistnud ma veel selle olemust. Armastuse maagia ei ühtinud minu realistliku maailmaga. Mina ei olnud kangelane, ma ei suutnud sind päästa.
Kui ma kuulsin sinu õnnetusest, kattus mu süda just kui jääkülma tekiga. Mu kopsud ei saanud piisavalt õhku. Mu suu liikus hääletult, tahtes vormistada sõnu, mis väljendaksid mu piina, ent midagi ei kostunud. Minu meeleheide oli tõusnud uuele tasandile ning ühtäkki mõistsin, mis on armastus, kuid selleks oli juba liiga hilja. Mu kalleim, miks võtsid sa endalt elu?
Ma ei saa eales öelda sulle, kui palavalt sind armastama olin õppinud. Ma pühendan selle kirja sinule, mu arm. Meie ühistele mälestustele ja õnnele. Kõikidele kaunitele aegadele, mida jagasime. Ma asetan selle kirja sinu käte vahele, sinu kirstu, et see püsiks sinuga igavesti. Loodan, et kus iganes sa ka praegu ei oleks, jõuab see kiri sinuni. Ma armastan sind kallis.
Igavesti,
Sinu südamedaam.
esmaspäev, 14. detsember 2009
Udupea
Käisin nädalavahetusel kodus ja samal ajal ka sugulase Helina ning tema mehe Ahmeti pisipoja katsikul. Mikail Mathias Aslan on päris äge kergelt tõmmu tumedate silmadega põnn, kes mulle kohe näkku irvitas. Mõnna.
Pühapäeval hakkasin suhteliselt varakult Tartu poole tagasi suunduma (esimest korda rongiga!), kuna esmaspäeval pidi olema Tekstianalüüsi kirjalik eksam. Õppisin rongis veidi ja ka ühikas, enne Risto küllatulekut, ja siis veel hommikul. 11.30 panin riidesse ja suundusin ülikooli poole ja majja astudes tervitas mind tühjus... Klassi uks oli kinni, kabineti uks oli kinni ja õppejõudu polnud majas. Mul tekkis juba kerge paanika, mõtlesin, et äkki toimub eksam teises majas. Kartes meeleheitlikult hiljaks jääda konsulteerisin sekretäriga ja lõpuks leidsin siiski ühe kursaõe numbri ja helistasin talle, et küsida, kus eksam toimub.
Ütleme nii, et peaksin hoolikamalt jälgima, mis kuusse oma eksamid kirja panen, sest eksam pole mitte 14. detsembril vaid 14. jaanuaril. Tundes ennast eriti totakana, tõmbasin saba jalgevahele ja kobisin ühikasse tagasi. Pärast kontrollisin kõik selle nädala eksamid igaks juhuks üle, et midagi sellist enam ei juhtuks. Päris piinlik oli!
Cheers!
Pühapäeval hakkasin suhteliselt varakult Tartu poole tagasi suunduma (esimest korda rongiga!), kuna esmaspäeval pidi olema Tekstianalüüsi kirjalik eksam. Õppisin rongis veidi ja ka ühikas, enne Risto küllatulekut, ja siis veel hommikul. 11.30 panin riidesse ja suundusin ülikooli poole ja majja astudes tervitas mind tühjus... Klassi uks oli kinni, kabineti uks oli kinni ja õppejõudu polnud majas. Mul tekkis juba kerge paanika, mõtlesin, et äkki toimub eksam teises majas. Kartes meeleheitlikult hiljaks jääda konsulteerisin sekretäriga ja lõpuks leidsin siiski ühe kursaõe numbri ja helistasin talle, et küsida, kus eksam toimub.
Ütleme nii, et peaksin hoolikamalt jälgima, mis kuusse oma eksamid kirja panen, sest eksam pole mitte 14. detsembril vaid 14. jaanuaril. Tundes ennast eriti totakana, tõmbasin saba jalgevahele ja kobisin ühikasse tagasi. Pärast kontrollisin kõik selle nädala eksamid igaks juhuks üle, et midagi sellist enam ei juhtuks. Päris piinlik oli!
Cheers!
reede, 4. detsember 2009
Signal to noise
Neljapäeval käisin Just filmifestivali raames vaatamas filmi "Im Winter ein Jahr" ("Eelmisel talvel" oli pileti peal nimi, aga isegi mina, oma vähese saksa keele oskusega, võin öelda, et see on "Üks aasta talvel" - tean, et seal pole iseenesest suurt vahet, aga mind millegi pärast häirivad eestlaste pealkirjade kohandamised). Tegemist on siis 2008 aasta saksakeelse draamaga. Filmil olid eesti-, vene- ja prantsusekeelsed subtiitrid, mis oli kergelt naljakas. Kuna ma saksa keelt väga hästi ei valda, olin ma päris õnnelik, et sain ülevalt lugeda, millest jutt käib(subtiitrid olid veidral kombel ekraani ülemisse serva paigutatud).
Film rääkis perest, kes aasta tagasi talvel elas läbi kohutava tragöödia - nad kaotasid noorima lapse. Kolm järelejäänud pereliiget: vanemad ja õde, üritavad kõik omal moel leinaga tegeleda, ent kõigi elud võtavad kergelt destruktiivse suuna. Umbes aasta pärast poja surma otsustab pereema lastest maali lasta teha. Naine leiab sobiva kunstniku, kes on nõus portree maalima, kuid peab selleks tütart tundma õppima, et teda võimalikult täpselt tabada ning vajab pojast video- ja pildimaterjali. Maali valmimise käigus ilmneb poisi, Alexandri, surma tegelik tagamaa, kunstnik aitab Alexandri õel, Lillil, leinast üle saada ning eluga edasi minna, ja ka poisi vanemad suudavad lõpuks kõigega leppida. Pere suudab oma elu korda seada ning Lilli moodustab kunstnikuga üllatava sõpruse.
Mulle kohutavalt meeldivad kurvatoonilised draamad, mis suudavad minult mingi reaktsiooni tirida ning osades kohtades tõusid mul tõesti lausa ihukarvad püsti. Film oli väga hästi teostatud ning näitlejad olid vapustavad. Peretütar oli mulle isegi tuttava näoga, mis on üllatav, sest ma vaatan harva saksa filme, kuna need mulle enamasti ei meeldi eriti. Kunstnik tegi filmis 2 maali ja kuigi nad mõlemad olid ilusad ning teine oli perele aktsepteeritavam, meeldis mulle esimene rohkem. Maal oli sünge, väga tumedate toonidega, ja see andis väga ehtsalt edasi Lilli tundeid ning tema suhet vennaga. Pildilt õhkas piinatust, teatud määral külmust ja jäikust ning põhiliselt kurbust. Mulle kohutavalt meeldivad sellised maalid. Lisaks sellele kuulsin filmis ka VÄGA head lugu: Peter Gabriel - Signal to noise. Kuulake seda, see on tõsiselt hea.
Mul on omamoodi kahju, et nii head filmi nii varakult nägin. Mul on 2 PÖFFi filmi veel jäänud vaadata ja ma tõsiselt kardan, et kuna latt on selle filmi tõttu tõsiselt kõrgele tõstetud, pettun teistes filmides ja ei suuda neid piisavalt nautida. Sellegipoolest loodan parimat ja alati on tore, kui ootusi ületatakse.
Cheers!
Film rääkis perest, kes aasta tagasi talvel elas läbi kohutava tragöödia - nad kaotasid noorima lapse. Kolm järelejäänud pereliiget: vanemad ja õde, üritavad kõik omal moel leinaga tegeleda, ent kõigi elud võtavad kergelt destruktiivse suuna. Umbes aasta pärast poja surma otsustab pereema lastest maali lasta teha. Naine leiab sobiva kunstniku, kes on nõus portree maalima, kuid peab selleks tütart tundma õppima, et teda võimalikult täpselt tabada ning vajab pojast video- ja pildimaterjali. Maali valmimise käigus ilmneb poisi, Alexandri, surma tegelik tagamaa, kunstnik aitab Alexandri õel, Lillil, leinast üle saada ning eluga edasi minna, ja ka poisi vanemad suudavad lõpuks kõigega leppida. Pere suudab oma elu korda seada ning Lilli moodustab kunstnikuga üllatava sõpruse.
Mulle kohutavalt meeldivad kurvatoonilised draamad, mis suudavad minult mingi reaktsiooni tirida ning osades kohtades tõusid mul tõesti lausa ihukarvad püsti. Film oli väga hästi teostatud ning näitlejad olid vapustavad. Peretütar oli mulle isegi tuttava näoga, mis on üllatav, sest ma vaatan harva saksa filme, kuna need mulle enamasti ei meeldi eriti. Kunstnik tegi filmis 2 maali ja kuigi nad mõlemad olid ilusad ning teine oli perele aktsepteeritavam, meeldis mulle esimene rohkem. Maal oli sünge, väga tumedate toonidega, ja see andis väga ehtsalt edasi Lilli tundeid ning tema suhet vennaga. Pildilt õhkas piinatust, teatud määral külmust ja jäikust ning põhiliselt kurbust. Mulle kohutavalt meeldivad sellised maalid. Lisaks sellele kuulsin filmis ka VÄGA head lugu: Peter Gabriel - Signal to noise. Kuulake seda, see on tõsiselt hea.
Mul on omamoodi kahju, et nii head filmi nii varakult nägin. Mul on 2 PÖFFi filmi veel jäänud vaadata ja ma tõsiselt kardan, et kuna latt on selle filmi tõttu tõsiselt kõrgele tõstetud, pettun teistes filmides ja ei suuda neid piisavalt nautida. Sellegipoolest loodan parimat ja alati on tore, kui ootusi ületatakse.
Cheers!
teisipäev, 1. detsember 2009
Mammut
Niih, väike kokkuvõte siis.
Eelmine nädal käisin 4 korda väljas. Krooks on saanud põhiliseks kohaks, kus viimasel ajal käin. Enamasti olen aega veetnud seal Kaisa, Heleni, Miku, Priidu, Risto, Erki, Kata, Räpi ja ühe korra ka Mari-Liisiga. Mingeid inimesi on seal veel olnud, aga ei mäleta kõiki. Põnevamad õhtud olid siis sellised:
Neljapäeval oli kursakaaslastega pidu Madli pool, kuhu tuli üllatavalt palju inimesi kohale. Ent siiski pean tõdema, et need olid need samad näod, kes alati käivad, uusi nägusid ikka väga kohale ei tulnud. Igatahes, mängisime joomismängu, tõmbasime piipu ja lobisesime niisama. Umbes ühe paiku helistas mulle Kaisa ja kutsus välja, seega sain temaga kokku ja liikusime Krooksu. Koju sain nelja ringis.
Laupäeval oli mul vaikne õhtu kodus, kuni Kaisa mulle taas helistas ja välja kutsus. Ma alguses väga ei viitsinud minna, aga siis märkasin Msnis, et Mari-Liisil on igav ja tahab ka välja saada. Võtsin tema kampa ja liikusimegi koos Krooksu, kus meid võttis tänu Jäägermeistrile ja õllele väga lõbus Kaisa vastu. Rahvast oli metsikult, aga õnneks leidsime siiski endale laua, kuhu istuda. Mõne aja pärast liitus meiega ka Mari-Liisi sõber, kellele ta silma peale on pannud ;) ja kõigil oligi vestluspartner olemas. Vahepeal saatsime Kaisa ühikasse, kuid siis liikusime tagasi välja ja uuesti koju sain alles peale kolme. Terve õhtu olin üllatavalt kaine ja see oli väga hea arvestades minu neljapäevast konditsiooni.
Nii palju siis pidudest. Eile ehk esmaspäeval käisin Kaisaga PÖFFi raames filmi vaatamas. Tegemist oli Taani, Rootsi ja Saksamaa koostööl valminud teosega, mille nimi oli "Mammoth". Ma tegelikult kergelt lootsin, et film on rootsi või saksa keeles, et saaks keelt pisut harjutada, aga see oli siiski inglise keeles. Näitlejatest tundsin ära Michelle Williamsi, keda olen näinud sarjas "Dawson's Creek" ja Gael García Bernali, keda nägin päris huvitavas filmis "La science des rêves" (The Science of Sleep). "Mammoth" oli iseenesest päris normaalne film, aga seda mitu korda arvatavasti vaadata ei viitsiks. Tegevustik venis pisutja mõned asjad ajasid mind sisus ikka päris närvi. Üldiselt oli film siiski meeltlahutav (kõvasti parem kui ühikas istumine).
Cheers!
Eelmine nädal käisin 4 korda väljas. Krooks on saanud põhiliseks kohaks, kus viimasel ajal käin. Enamasti olen aega veetnud seal Kaisa, Heleni, Miku, Priidu, Risto, Erki, Kata, Räpi ja ühe korra ka Mari-Liisiga. Mingeid inimesi on seal veel olnud, aga ei mäleta kõiki. Põnevamad õhtud olid siis sellised:
Neljapäeval oli kursakaaslastega pidu Madli pool, kuhu tuli üllatavalt palju inimesi kohale. Ent siiski pean tõdema, et need olid need samad näod, kes alati käivad, uusi nägusid ikka väga kohale ei tulnud. Igatahes, mängisime joomismängu, tõmbasime piipu ja lobisesime niisama. Umbes ühe paiku helistas mulle Kaisa ja kutsus välja, seega sain temaga kokku ja liikusime Krooksu. Koju sain nelja ringis.
Laupäeval oli mul vaikne õhtu kodus, kuni Kaisa mulle taas helistas ja välja kutsus. Ma alguses väga ei viitsinud minna, aga siis märkasin Msnis, et Mari-Liisil on igav ja tahab ka välja saada. Võtsin tema kampa ja liikusimegi koos Krooksu, kus meid võttis tänu Jäägermeistrile ja õllele väga lõbus Kaisa vastu. Rahvast oli metsikult, aga õnneks leidsime siiski endale laua, kuhu istuda. Mõne aja pärast liitus meiega ka Mari-Liisi sõber, kellele ta silma peale on pannud ;) ja kõigil oligi vestluspartner olemas. Vahepeal saatsime Kaisa ühikasse, kuid siis liikusime tagasi välja ja uuesti koju sain alles peale kolme. Terve õhtu olin üllatavalt kaine ja see oli väga hea arvestades minu neljapäevast konditsiooni.
Nii palju siis pidudest. Eile ehk esmaspäeval käisin Kaisaga PÖFFi raames filmi vaatamas. Tegemist oli Taani, Rootsi ja Saksamaa koostööl valminud teosega, mille nimi oli "Mammoth". Ma tegelikult kergelt lootsin, et film on rootsi või saksa keeles, et saaks keelt pisut harjutada, aga see oli siiski inglise keeles. Näitlejatest tundsin ära Michelle Williamsi, keda olen näinud sarjas "Dawson's Creek" ja Gael García Bernali, keda nägin päris huvitavas filmis "La science des rêves" (The Science of Sleep). "Mammoth" oli iseenesest päris normaalne film, aga seda mitu korda arvatavasti vaadata ei viitsiks. Tegevustik venis pisutja mõned asjad ajasid mind sisus ikka päris närvi. Üldiselt oli film siiski meeltlahutav (kõvasti parem kui ühikas istumine).
Cheers!
teisipäev, 17. november 2009
The Belka - Vesi on sügav
See on hetkel üks minu lemmiklaul. Lauljal on nii mõnus hääl ja video on ka päris hea. :D
Music
Käisin laupäeval Roch&Roll Heaven'is punk kontserdil kõrvaltoakaaslase Kaisaga. Esines viis bändi: Sodi, Monstercöuq, Maleva, John Stuart Mill ja Puukentsefaliit, millest ära kuulasime neli esimest.
Sodi oli päris tavaline, mittemidagiütlev saagimine ning ei olnud oluliselt meeldejätmist väärt. Monstercöuq oli aga päris huvitav. Nende muusika ei olnud küll väga kvaliteetne, aga laulusõnad olid see-eest lihtsalt geniaalsed! :D Ühe laulu sõnad olid midagi umbkaudu sellist: "Hei-hei, olen kubemetäi!...Nüüdsest elan su kubemekarvadegaaa!" Yeah, nende sõnade üle sai naerda küll. Kaasa aitas muidugi ka see, et solist oli ikka päris purjus, kulistas laval Vana Tallinnat, endal nägu markeriga ruuduliseks kritseldatud ja kooris riideid seljast vähemaks.
Maleva jättis mulle lihtsalt negatiivse mulje. Trummar ilmselgelt ei osanud midagi teha oma instrumendiga, isegi mina oleksin osanud neid trumme paremini peksta ja see juba peaks midagi ütlema. Bändi liikmed olid suured, maikade ja pikkade juustega tüübid ning kuigi ma ei ole eriti hea arvustaja selle koha pealt, tundus mulle, et nende muusika ei meenutanud just eriti punki, rohkem metalit või midagi sellist. Aa, nende esinemise ajal jooksis Monstercöuqi solist aluspesu väel publiku seas ringi... :D
John Stuart Mill meeldis mulle kõige rohkem ja see, et solist Märti tean, ei mänginud selle otsuse tegemises olulist rolli. Nende muusika oli kõige kvaliteetsem. Kohe oli näha, et kõik valdasid oma pille ja laulusõnad olid selged ja arusaadavad. Mulle meeldivad bändid, kelle sõnasid kuulen muusika taustal ja saan aru ka nendest. Enda üllatuseks tundsin isegi kolm laulu ära ning lõpetuseks esitasid nad minu lemmiklaulu ka.
Õhtu lõpetasime Krooksus ning koju jõudsime umbes nelja paiku.
Cheers!
Sodi oli päris tavaline, mittemidagiütlev saagimine ning ei olnud oluliselt meeldejätmist väärt. Monstercöuq oli aga päris huvitav. Nende muusika ei olnud küll väga kvaliteetne, aga laulusõnad olid see-eest lihtsalt geniaalsed! :D Ühe laulu sõnad olid midagi umbkaudu sellist: "Hei-hei, olen kubemetäi!...Nüüdsest elan su kubemekarvadegaaa!" Yeah, nende sõnade üle sai naerda küll. Kaasa aitas muidugi ka see, et solist oli ikka päris purjus, kulistas laval Vana Tallinnat, endal nägu markeriga ruuduliseks kritseldatud ja kooris riideid seljast vähemaks.
Maleva jättis mulle lihtsalt negatiivse mulje. Trummar ilmselgelt ei osanud midagi teha oma instrumendiga, isegi mina oleksin osanud neid trumme paremini peksta ja see juba peaks midagi ütlema. Bändi liikmed olid suured, maikade ja pikkade juustega tüübid ning kuigi ma ei ole eriti hea arvustaja selle koha pealt, tundus mulle, et nende muusika ei meenutanud just eriti punki, rohkem metalit või midagi sellist. Aa, nende esinemise ajal jooksis Monstercöuqi solist aluspesu väel publiku seas ringi... :D
John Stuart Mill meeldis mulle kõige rohkem ja see, et solist Märti tean, ei mänginud selle otsuse tegemises olulist rolli. Nende muusika oli kõige kvaliteetsem. Kohe oli näha, et kõik valdasid oma pille ja laulusõnad olid selged ja arusaadavad. Mulle meeldivad bändid, kelle sõnasid kuulen muusika taustal ja saan aru ka nendest. Enda üllatuseks tundsin isegi kolm laulu ära ning lõpetuseks esitasid nad minu lemmiklaulu ka.
Õhtu lõpetasime Krooksus ning koju jõudsime umbes nelja paiku.
Cheers!
laupäev, 31. oktoober 2009
Kümnemeetrine tumeroheline kuubik
Neljapäev tegelikult teatrikülastusega ei lõppenud. Saatsin vanaema oma grupi juurde ära, kellega ta Sauele tagasi sõitma pidi ning ise suundusin ühikasse. Tee peal mõtlesin, et ei taha üldse nii varakult õhtut lõpetada ja võiks välja minna. Õnneks mul vedas ja Kaisa oli kohe nõus minuga ühinema ja pikema mõtlemiseta olimegi juba Krooksu poole teel. Enne Krooksu jõudmist lõpetasime ka ühe pooliku veini ära, mis mul külmkapis seisnud natuke oli. :P
Nagu ikka oli Krooksus kohal miljon tuttavat, eriti Kaisal, kes seal pooleldi elab lausa. Keerlesime siis kolme seltskonna vahet ning tutvusin väga huvitavate inimestega. Millegi pärast kadus mul päris kiiresti peotuju ära ning uni kippus kallale. Enda meele lahutamiseks teesklesin vahepeal rootslast Räpi ehk Kristo ja Qutta ehk Risto ees ning see oli isegi põnev. Need tolad arvasidki, et ma olen välismaalane, aga samas tahtsid täiega tõestada, et ma ei ole. Nad üritasid tükk aega mind haneks tõmmata oma jutuga, et kui reageerin, siis järelikult saan aru ja olen eestlane. Kuna ma õhtu jooksul ainult ühe õlle jõin, olin ma suuteline mõnda aega tõsist nägu tegema, aga nagu ikka muutus asi liiga naljakaks ja ma murdusin. :D
Ülejäänud õhtu nägi siis nii välja, et Ukud, Kaisad, Olgad, Triinud, Helenid, Mihklid, Quttad, Räpid ja kõiksugu muud olendid jõid ja jutustasid ümberringi ja Regina, lõualuud pooleks haigutades, vaatas nende vahel telekast Tuvikesi. :P
Lõpuks andsin alla, sest oma soe voodi hakkas aina enam ja enam kutsuvana tunduma ning suundusin tagasi. Kaisa jäi minust maha teistega veel pidutsema ja koju jõudis umbes nelja ajal, kuid mina olin siis juba umbes tunni veetnud unenägudemaal.
Kahju, et mul tuju niimoodi ära läks, sest Qutta ja Räpiga oleks ikka päris palju nalja veel saanud, kui ma oleksin sinna jäänud, aga mis teha. Mõni teine kord.
Cheers!
Nagu ikka oli Krooksus kohal miljon tuttavat, eriti Kaisal, kes seal pooleldi elab lausa. Keerlesime siis kolme seltskonna vahet ning tutvusin väga huvitavate inimestega. Millegi pärast kadus mul päris kiiresti peotuju ära ning uni kippus kallale. Enda meele lahutamiseks teesklesin vahepeal rootslast Räpi ehk Kristo ja Qutta ehk Risto ees ning see oli isegi põnev. Need tolad arvasidki, et ma olen välismaalane, aga samas tahtsid täiega tõestada, et ma ei ole. Nad üritasid tükk aega mind haneks tõmmata oma jutuga, et kui reageerin, siis järelikult saan aru ja olen eestlane. Kuna ma õhtu jooksul ainult ühe õlle jõin, olin ma suuteline mõnda aega tõsist nägu tegema, aga nagu ikka muutus asi liiga naljakaks ja ma murdusin. :D
Ülejäänud õhtu nägi siis nii välja, et Ukud, Kaisad, Olgad, Triinud, Helenid, Mihklid, Quttad, Räpid ja kõiksugu muud olendid jõid ja jutustasid ümberringi ja Regina, lõualuud pooleks haigutades, vaatas nende vahel telekast Tuvikesi. :P
Lõpuks andsin alla, sest oma soe voodi hakkas aina enam ja enam kutsuvana tunduma ning suundusin tagasi. Kaisa jäi minust maha teistega veel pidutsema ja koju jõudis umbes nelja ajal, kuid mina olin siis juba umbes tunni veetnud unenägudemaal.
Kahju, et mul tuju niimoodi ära läks, sest Qutta ja Räpiga oleks ikka päris palju nalja veel saanud, kui ma oleksin sinna jäänud, aga mis teha. Mõni teine kord.
Cheers!
Pisut kultuuri
Neljapäeval ehk 29. oktoobril tuli mulle linnavanaema Sauelt külla ja tegi mulle teatripileti välja. Kuna temal oli varem pilet ostetud ja mina sain viimasel minutil Kristina kaudu 40% odavamalt, ei saanud me koos istuda. Mina olin rõdul ning tema saalis, aga samas, see koosistumine poleks nagunii väga midagi muutnud.
Igatahes, tükk oli "Kaunimad hetked su elus", teksti autor Mart Kivastik, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Maarja Meeru ja osalejad olid Hannes Kaljujärv, Andres Dvinjaninov, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ning Indrek Kalda.
Põhimõttelist oli tegemist muusikalise lavastusega, kus mehed laulude vahel nalja viskasid ning lapsepõlve aegu meenutasid. Jutukesed olid siis nendega päriselt lapsepõlves juhtunud situatsioonidest ja naerda sai ikka mõnusalt nende üle. :D Kõlasid vanad Eesti lood mõnusates madalates hääletämbrites. Minule kõik laulud tuttavad ei olnud, aga vanaemale olid nad eriti hingelähedased. Hannes Kaljujärvel ja Andres Dvinjaninovil on väga mõnusad lauluhääled, sellised veidi kärisevad ja mehiselt madalad. Mulle väga meeldisid. :D
Tõsiselt mõnus oli pimedas saalis lõõgastuda oma pehmes toolis ja lihtsalt kuulata. Kuigi teatritükk oli ilmselgelt suunatud vanemale põlvkonnale ja ma võin julgelt öelda, et ma olin noorim külastaja saalis, meeldis see mulle väga ning mul on hea meel, et ma läksin.
Cheers!
kolmapäev, 28. oktoober 2009
Õudukas
Te ei kujuta ette, kui kohutavat asja ma endast just äsja kuulsin. Ma poleks elus arvanud, et mina midagi sellist teen ja päris õudne oli seda teiselt inimeselt kuulda.
Nimelt sattusime toakaaslase Kristinaga täna päris pikalt juttu rääkima igasugustel erinevatel teemadel. Rääkisime teatrist, tüütutest töökaaslastest, Leedu ja Eesti koolide erinevusest, eksamitest, ameeriklaste idiootsusest ja paljust muust. Üks hetk läks teema sellele, et me kumbki ei maganud üldse hästi too öö, kui kella keerati.
Järsku Kristina küsib minult, et kas ma olen kunagi unes kõndinud. Mul tuli loomulikult meelde, kuidas ma päris pisikesena, umbes viie aastasena, enda toast olin unes kõndinud trepist alla ja trepimademele kägaras magama jäänud. Hommikul leidis mind sealt mu ema ja mina ei mäletanud, kuidas sinna sattunud olin. Kristina rääkis siis ka omakorda, et temagagi on korra või paar seda juhtunud.
Tekkis kerge kõhklushetk ja siis Kristina ütleb: "I don't know if I should tell you this, but... Regina, you were sleepwalking about the third night we were together in this room. It was the full moon and..." Issand jumal, kui šokeeritud ma järgnevast olin.
Nimelt olin ma too õhtu hiljem ühikasse tulnud, kui Kristina oli juba voodisse läinud. Ta kuulis kuidas tuppa tulin ja magama läksin. Järgmine hetk ärkab ta öösel üles ja esimese asjana näeb, kuidas täiskuu täpselt tema voodisse paistab. Kuna meil ei ole mingisuguseid kardinaid ja Kristina magab otse akna all, polnud see väga ime. Igatahes, ta keerab pead ja näeb järsku, et mina seisan keset tuba ja hakkan tema voodi poole kõndima. Arusaadavalt haaras teda hirm, sest mingi tüdruk, keda ta teab kolm päeva, kõnnib keset ööd täiesti hääletult tema voodi suunas. Mina oleksin arvatavasti kiljatanud või midagi, vähemalt mingitki häält teinud. Aga Kristina oli vait ja lihtsalt jälgis, kuidas ma vaikselt tema voodi jalutsi juurde kõndisin, sealoleva kapi uksed lahti tegin ning kapi ette maha istusin. Seal olin ma olnud umbes kolmkümmend sekundit, seejärel püsti tõusnud, kapi uksed sulgenud, vetsus käinud ja imekergelt tagasi voodisse langenud. Aa, kõige jubedam koht oli ka veel. Kui ma maast püsti tõusin ja kapi uksed kinni panin, siis pöörasin ennast näoga Kristina poole, seisatasin ja naeratasin talle lihtsalt näkku ning kõndisin minema. Väga õudne oli ka see, et Kristina ütles, et ma ei olnud mitte mingit häält teinud. Minu samme ega hingamist polnud kosta, isegi kapiuste avamisel ei olnud piiksugi, ma oleksin justkui hõljunud.
Mina oleksin sellises olukorras vist täiesti hirmust segane olnud. Aga Kristina ütles, et tal on varem sellega kogemusi olnud ning ta teadis, et uneskõndijat ei tohi kuidagi ehmatada ega üles äratada. Mõnes mõttes olen ma üliõnnelik, et ta mind ei äratanud, sest siis mul oleks surmani piinlik olnud. Loomulikult on mul praegugi nii piinlik, et ma ei tea, kuhu oma nägu peita, aga vähemalt nüüd saime koos selle üle naerda.
Kui ta oli selle loo mulle ära rääkinud, meenus mulle, et too hommik oli mul väga imelik tunne olnud ja ma mäletasin väga täpselt, et Kristina küsis minult, kuidas ma magasin. Nii naljakas kui see ka ei ole, magasin ma too öö suurepäraselt. Mul ei olnud unenägusid ja ma olin hästi väljapuhanud.
Olen varem kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed täiskuu ajal unes ringi rändavad, aga ma poleks elusees arvanud, et minuga seda juhtub. Ma olen tõsiselt häiritud sellest ja ei julge magama minna. Kohutav.
Sweet dreams.
Cheers!
Nimelt sattusime toakaaslase Kristinaga täna päris pikalt juttu rääkima igasugustel erinevatel teemadel. Rääkisime teatrist, tüütutest töökaaslastest, Leedu ja Eesti koolide erinevusest, eksamitest, ameeriklaste idiootsusest ja paljust muust. Üks hetk läks teema sellele, et me kumbki ei maganud üldse hästi too öö, kui kella keerati.
Järsku Kristina küsib minult, et kas ma olen kunagi unes kõndinud. Mul tuli loomulikult meelde, kuidas ma päris pisikesena, umbes viie aastasena, enda toast olin unes kõndinud trepist alla ja trepimademele kägaras magama jäänud. Hommikul leidis mind sealt mu ema ja mina ei mäletanud, kuidas sinna sattunud olin. Kristina rääkis siis ka omakorda, et temagagi on korra või paar seda juhtunud.
Tekkis kerge kõhklushetk ja siis Kristina ütleb: "I don't know if I should tell you this, but... Regina, you were sleepwalking about the third night we were together in this room. It was the full moon and..." Issand jumal, kui šokeeritud ma järgnevast olin.
Nimelt olin ma too õhtu hiljem ühikasse tulnud, kui Kristina oli juba voodisse läinud. Ta kuulis kuidas tuppa tulin ja magama läksin. Järgmine hetk ärkab ta öösel üles ja esimese asjana näeb, kuidas täiskuu täpselt tema voodisse paistab. Kuna meil ei ole mingisuguseid kardinaid ja Kristina magab otse akna all, polnud see väga ime. Igatahes, ta keerab pead ja näeb järsku, et mina seisan keset tuba ja hakkan tema voodi poole kõndima. Arusaadavalt haaras teda hirm, sest mingi tüdruk, keda ta teab kolm päeva, kõnnib keset ööd täiesti hääletult tema voodi suunas. Mina oleksin arvatavasti kiljatanud või midagi, vähemalt mingitki häält teinud. Aga Kristina oli vait ja lihtsalt jälgis, kuidas ma vaikselt tema voodi jalutsi juurde kõndisin, sealoleva kapi uksed lahti tegin ning kapi ette maha istusin. Seal olin ma olnud umbes kolmkümmend sekundit, seejärel püsti tõusnud, kapi uksed sulgenud, vetsus käinud ja imekergelt tagasi voodisse langenud. Aa, kõige jubedam koht oli ka veel. Kui ma maast püsti tõusin ja kapi uksed kinni panin, siis pöörasin ennast näoga Kristina poole, seisatasin ja naeratasin talle lihtsalt näkku ning kõndisin minema. Väga õudne oli ka see, et Kristina ütles, et ma ei olnud mitte mingit häält teinud. Minu samme ega hingamist polnud kosta, isegi kapiuste avamisel ei olnud piiksugi, ma oleksin justkui hõljunud.
Mina oleksin sellises olukorras vist täiesti hirmust segane olnud. Aga Kristina ütles, et tal on varem sellega kogemusi olnud ning ta teadis, et uneskõndijat ei tohi kuidagi ehmatada ega üles äratada. Mõnes mõttes olen ma üliõnnelik, et ta mind ei äratanud, sest siis mul oleks surmani piinlik olnud. Loomulikult on mul praegugi nii piinlik, et ma ei tea, kuhu oma nägu peita, aga vähemalt nüüd saime koos selle üle naerda.
Kui ta oli selle loo mulle ära rääkinud, meenus mulle, et too hommik oli mul väga imelik tunne olnud ja ma mäletasin väga täpselt, et Kristina küsis minult, kuidas ma magasin. Nii naljakas kui see ka ei ole, magasin ma too öö suurepäraselt. Mul ei olnud unenägusid ja ma olin hästi väljapuhanud.
Olen varem kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed täiskuu ajal unes ringi rändavad, aga ma poleks elusees arvanud, et minuga seda juhtub. Ma olen tõsiselt häiritud sellest ja ei julge magama minna. Kohutav.
Sweet dreams.
Cheers!
teisipäev, 27. oktoober 2009
Kuldkala mälu näitas taaskord oma võimeid
Eile umbes poole kaheksa ajal õhtul, kui olin just ennast teki alla sisse seadnud, et vaadata filmi "Cirque du Freak: The Vampire's Assistant", helistas mulle sõber Märt ja kutsus välja. Kuna ma pole nii tükk aega väljas pidutsemas käinud, siis olin suhteliselt kohe nõus ja leppisime kokku, et saame üheksa Raekoja platsil kokku.
Kui Märt silmapiirile jõudis, selgus, et ta ei olegi oma tavalise suure poistekarjaga, vaid üksi. Ma olin päris imestunud, sest ootasin rohkem rahvast ja Märti näeb harva üksi ringi liikumas. Nojah. Mõtlesime siis, kuhu minna, ja tee peal põrkasime kokku Kristina ehk Kitiga, kes oli just Krooksu minemas oma sõbranna Mari-Annega. Otsustasime nendega ühineda ja varsti olimegi kõik eelnimetatud baaris õlled nina ees.
Ei läinud palju aega mööda, kui meiega ühines igasugust erinevat rahvast. Nimelt Kiti ja Mari-Anne on mõlemad saarlased ja nende Saaremaa sõbrad, kes samuti Tartus õpivad, pidid kõik Krooksus meiega ühinema. Siis istusid kõrvallauda 3 vanemat kutti, kellega me hakkasime ka rääkima (minuteada ei teadnud keegi meist neid varem) ja lõpuks olid meie lauas ka 4 Märdi sõpra.
Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma jõin ennast PÄRIS purju. Ma olin lõunase söögi peal ja minu kõhtu täitsid õhtu jooksul klaas veini, umbes 6 õlut ja hot shot. Seega pole just kõige suurem ime, et mulle ei jäänud ühegi tüübi nimi meelde, kellega ma tutvusin ja rohkem juttu rääkisin too õhtu. Ma küll küsisin neilt miljon korda üle nende nimesid, aga kurat, no ei jäänud meelde. Ups!
Üks hetk algas võistlus "Kes on parim massöör?" Osalejateks Kiti ja kena habemega tüüp kõrvallauast. Katsealune ja kohtunik: mina. No tere paradiis! :D Kena habemega tüüp(ma ei mäleta ta nime) üritas terve selle aja mind enda poole saada, et seal oma 'masseerimisoskusi' demonstreerida. No selge see, et tal ei õnnestunud, olgu ma nii purjus kui tahes. :D
Lõpuks, umbes kolme paiku, jõudis mulle kohale ka, kui purjus ma olen ja otsustasin koju minna. Üks nendest neljast Märdi sõbrast pidi minu kandis elama ja pakkus, et ta saadab mu ära. Ma kahtlustan, et ka temal olid mingid ebasündsad kavatsused, aga vähemalt ei üritanud ta midagi. Jumal tänatud! Kui meie teed lahku läksid, küsis ta minult: "Kas sa mu nime mäletad?" Arvake ära, mis mu vastus oli. Loomulikult: "Ehheee...ei.", "Aga mul tuleb kindlasti pärast meelde." Jee ta tuli. Ma sain Kitilt alles täna teada, et ta nimi oli Lennart. :D
Igatahes, hommikul oli mul sajandipohmakas, millesarnast olen ma vaid 2 korda elus kogenud. Märksõnad: pudel viina+siider+väga noored Eva ja Regina ning hiljem Aet=kohutav pohmell; Bulgaaria viimane õhtu+valge vein+punane vein+raki=mäluauk ja elu pikim pohmell. Täna oli siis kolmas kogemus. Aga vähemalt, kui ma olin kõvasti vett kaaninud ja uuesti maganud, oli mul kella nelja paiku ärgates juba tõsiselt hea olla. Nagu polekski joonud! :D Aa, ärkasin ma üldse sellepärast, et helistas Märt, kes kutsus mind uuesti jooma... Jätan täna vist vahele. :D
Kuna olin eile Kitile lubanud, et lähme täna kinno Zombielandi vaatama, aga pohmaka tõttu pidin ära ütlema, otsustasime lõpuks siiski minna, aga hoopis filmi Julie&Julia vaatama. Film oli päris hea, selline armas, aga ma pean ütlema, et veeta 2 tundi vaadates filmi toidust täiesti tühja kõhuga, on piin! Õnneks elasin üle, aga kinosaalist väljudes tormasin esimese toidupoe poole ja ostsin paar banaani tee peale, et midagigi kõhtu saada.
Pohmell pohmelliks, aga vähemalt oli mul kaks toredat päeva. Teinekordki!
Cheers!
P.S. Peaks vist vähem jooma siiski järgmine kord.
Kui Märt silmapiirile jõudis, selgus, et ta ei olegi oma tavalise suure poistekarjaga, vaid üksi. Ma olin päris imestunud, sest ootasin rohkem rahvast ja Märti näeb harva üksi ringi liikumas. Nojah. Mõtlesime siis, kuhu minna, ja tee peal põrkasime kokku Kristina ehk Kitiga, kes oli just Krooksu minemas oma sõbranna Mari-Annega. Otsustasime nendega ühineda ja varsti olimegi kõik eelnimetatud baaris õlled nina ees.
Ei läinud palju aega mööda, kui meiega ühines igasugust erinevat rahvast. Nimelt Kiti ja Mari-Anne on mõlemad saarlased ja nende Saaremaa sõbrad, kes samuti Tartus õpivad, pidid kõik Krooksus meiega ühinema. Siis istusid kõrvallauda 3 vanemat kutti, kellega me hakkasime ka rääkima (minuteada ei teadnud keegi meist neid varem) ja lõpuks olid meie lauas ka 4 Märdi sõpra.
Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma jõin ennast PÄRIS purju. Ma olin lõunase söögi peal ja minu kõhtu täitsid õhtu jooksul klaas veini, umbes 6 õlut ja hot shot. Seega pole just kõige suurem ime, et mulle ei jäänud ühegi tüübi nimi meelde, kellega ma tutvusin ja rohkem juttu rääkisin too õhtu. Ma küll küsisin neilt miljon korda üle nende nimesid, aga kurat, no ei jäänud meelde. Ups!
Üks hetk algas võistlus "Kes on parim massöör?" Osalejateks Kiti ja kena habemega tüüp kõrvallauast. Katsealune ja kohtunik: mina. No tere paradiis! :D Kena habemega tüüp(ma ei mäleta ta nime) üritas terve selle aja mind enda poole saada, et seal oma 'masseerimisoskusi' demonstreerida. No selge see, et tal ei õnnestunud, olgu ma nii purjus kui tahes. :D
Lõpuks, umbes kolme paiku, jõudis mulle kohale ka, kui purjus ma olen ja otsustasin koju minna. Üks nendest neljast Märdi sõbrast pidi minu kandis elama ja pakkus, et ta saadab mu ära. Ma kahtlustan, et ka temal olid mingid ebasündsad kavatsused, aga vähemalt ei üritanud ta midagi. Jumal tänatud! Kui meie teed lahku läksid, küsis ta minult: "Kas sa mu nime mäletad?" Arvake ära, mis mu vastus oli. Loomulikult: "Ehheee...ei.", "Aga mul tuleb kindlasti pärast meelde." Jee ta tuli. Ma sain Kitilt alles täna teada, et ta nimi oli Lennart. :D
Igatahes, hommikul oli mul sajandipohmakas, millesarnast olen ma vaid 2 korda elus kogenud. Märksõnad: pudel viina+siider+väga noored Eva ja Regina ning hiljem Aet=kohutav pohmell; Bulgaaria viimane õhtu+valge vein+punane vein+raki=mäluauk ja elu pikim pohmell. Täna oli siis kolmas kogemus. Aga vähemalt, kui ma olin kõvasti vett kaaninud ja uuesti maganud, oli mul kella nelja paiku ärgates juba tõsiselt hea olla. Nagu polekski joonud! :D Aa, ärkasin ma üldse sellepärast, et helistas Märt, kes kutsus mind uuesti jooma... Jätan täna vist vahele. :D
Kuna olin eile Kitile lubanud, et lähme täna kinno Zombielandi vaatama, aga pohmaka tõttu pidin ära ütlema, otsustasime lõpuks siiski minna, aga hoopis filmi Julie&Julia vaatama. Film oli päris hea, selline armas, aga ma pean ütlema, et veeta 2 tundi vaadates filmi toidust täiesti tühja kõhuga, on piin! Õnneks elasin üle, aga kinosaalist väljudes tormasin esimese toidupoe poole ja ostsin paar banaani tee peale, et midagigi kõhtu saada.
Pohmell pohmelliks, aga vähemalt oli mul kaks toredat päeva. Teinekordki!
Cheers!
P.S. Peaks vist vähem jooma siiski järgmine kord.
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Ich liebe Deutsch!!
Tõsiselt, ma lähen hulluks varsti. Ma lihtsalt ei suuda saksa keelt õppida! No olgu, ma olen seda tegelikult viimased neli tundi teinud, aga ikkagi. See ei ole normaalne, et ma ikka veel mitte midagi ei oska. Erinevad sõnad lendlevad mul silme ees, aga ma ei suuda neid õige tähendusega kokku viia ja lähen aina enam ja enam segadusse.
Küsisin sõbralt, Karl-Erikult, abi ja õnneks on ta minuga kannatlik olnud. Peab ikka tõsiselt külma närviga olema, et rahulik püsida, kui ise oled 13 aastat saksa keelt õppinud ning siis tuleb keegi ja küsib: Aaa, saksa keeles on nimisõnadel sugu või??
Jeah, võib öelda, et ma pole seniste loengutega mitte kui midagi õppinud. Isegi kõige elementaarsemad asjad on minu jaoks mõistatuseks. Võib arvata, et see on vaid minu enda süü, kuid see pole tõsi! Mu õppejõud oleks nagu pilves iga loeng ja ei saa ise ka aru, mida ta tahaks meiega peale hakata. Aga homme on siiski miljoni teema peale suur töö ning pean selle positiivselt sooritama.
Marss tagasi õppima, Regina!
Auf Wiedersehen!
Cheers!
Küsisin sõbralt, Karl-Erikult, abi ja õnneks on ta minuga kannatlik olnud. Peab ikka tõsiselt külma närviga olema, et rahulik püsida, kui ise oled 13 aastat saksa keelt õppinud ning siis tuleb keegi ja küsib: Aaa, saksa keeles on nimisõnadel sugu või??
Jeah, võib öelda, et ma pole seniste loengutega mitte kui midagi õppinud. Isegi kõige elementaarsemad asjad on minu jaoks mõistatuseks. Võib arvata, et see on vaid minu enda süü, kuid see pole tõsi! Mu õppejõud oleks nagu pilves iga loeng ja ei saa ise ka aru, mida ta tahaks meiega peale hakata. Aga homme on siiski miljoni teema peale suur töö ning pean selle positiivselt sooritama.
Marss tagasi õppima, Regina!
Auf Wiedersehen!
Cheers!
pühapäev, 18. oktoober 2009
Earplugs, anyone?
Eile sain siis lõpuks ometi üle pika aja välja minna. Wohoo! Ma olen päris pikalt juba kõigile pinda käinud, et tahaks midagi teha ja pidutseda, aga keegi ei võtnud vedu: kellel raha vähe, kellel eksamid kohe-kohe, kes kodus Tallinnas, Saaremaal või kuskil mujal pärapõrgus.
Mul ei olnud küll olulist klubitamise tuju, aga kui Tuula rääkis, et Maria ja Anna talle külla tulevad ja nad õhtul klubisse lähevad, siis ma suhteliselt haarasin võimalusest. Meiega ühines ka üks Tuuli kursaõdedest, Liis, kes on vastikult ilus tüdruk.
Natukene aega pärast ühtteist olid nad kõik mu ühika ees ja koos sammusime Clubi Tallinna poole. No tegelikult vaid paar sammu oligi üldse vaja teha. Näitasime dokumenti, saime 0.- maksva pileti tšeki pihku, andsime üleriided garderoobi ning olimegi sees. Esmamulje: Kus kõik inimesed on?!?!
Häbiväärselt vähe inimesi oli kohal, aga eks olime ise pisut liiga vara võib-olla kohale ka läinud. Otsustasime siis õhtu speciali, Jägermeistri, shotid võtta ning istuda mõnda aega. Shotid olid ampullides ja maksid ainult 15 krooni, nii tore! Kaua paigal istuda ei suutnud igatahes, sest juba varsti suundusime tühja tantsipõranda poole.
Sarnaselt meie õhtu mööduski. Tantsimise vahel käisime jooke ostmas ja siis olime taas tantsupõrandal. Kui ühes saalis läks muusika jamaks, suundusime teise jne jne. Külastasime iga kord sama baarimeest, kes tundus üsna normaalne olevat, aga liiga kaine minu silmis. Otsustasin talle järgmine kord shoti välja teha ja nii tegingi. Ainult, et kui juba jook ostetud oli ja ma talle seda pakkusin, siis tuli välja, et nad ei tohi töö ajal juua. Mismõttes nagu?? Tundub, et Eestis on asjalood veidi teistsugused kui välismaal, sest seal on kõik baarmenid purjus ja saavad tänu sellele rohkem tippi ka! Igatahes, ta vabandas hoolega ja lisas, et ta võtaks küll, aga boss seisis tal parasjagu selja taga ja neid sunnitakse puhuma töö ajal, seetõttu tal tõesti pole võimalik juua. Oh well, your loss.
Kohati tekkis tantsupõrandal kerge Bulgaaria tunne, sest mehed tahtsid selja taha hõõruma tulla ja olid üldse kahtlased. Miks kenad mehed ei või meiega tantsima tulla?
Mingi mees arvas, et ta on jube vaimukas, kui ta räägib mulle, et ta teab mind ja ta vanasti, kui väiksed olime, pritsis mind kaevuveega ning väidetavalt olid mul siis juuksed tagumikuni. Nojah siis. Mul on maksimum alaseljani vist olnud juuksed ja see oli ka VÄGA noorena, lasteaias käisin vist.
Umbes kella kolme ajal viskas üle ja Maria ja Anna tahtsid ka juba tagasi minna, seega tulime tulema. Mul oli loomulikult kohutavalt pikk tee koju. Tervelt paar minutit kulus, et liftiga viiendale sõita. :D Ühikasse jõudes selgus, et Kristina otsustas siiski ööseks koju tulla (vastupidiselt sellele, mis ta alguses ütles) ja oli vaid veidi aega enne mind tagasi jõudnud. Olin päris väsinud juba ja pugesin kohe teki alla.
Meeldetuletus: hangi endale kuskilt kõrvatropid!!!!! <-- Mu kõrvalühikas elavad mingid haiged kiimas jänesed, kes leiavad, et ilgelt lahe on väga valjult seksida terve öö, MITU KORDA!! Ütleme nii, et mu hunnik patjasid ja tekke ei suutnud seda välja summutada... Saan siit tõsise vaimse trauma.
Cheers!
Mul ei olnud küll olulist klubitamise tuju, aga kui Tuula rääkis, et Maria ja Anna talle külla tulevad ja nad õhtul klubisse lähevad, siis ma suhteliselt haarasin võimalusest. Meiega ühines ka üks Tuuli kursaõdedest, Liis, kes on vastikult ilus tüdruk.
Natukene aega pärast ühtteist olid nad kõik mu ühika ees ja koos sammusime Clubi Tallinna poole. No tegelikult vaid paar sammu oligi üldse vaja teha. Näitasime dokumenti, saime 0.- maksva pileti tšeki pihku, andsime üleriided garderoobi ning olimegi sees. Esmamulje: Kus kõik inimesed on?!?!
Häbiväärselt vähe inimesi oli kohal, aga eks olime ise pisut liiga vara võib-olla kohale ka läinud. Otsustasime siis õhtu speciali, Jägermeistri, shotid võtta ning istuda mõnda aega. Shotid olid ampullides ja maksid ainult 15 krooni, nii tore! Kaua paigal istuda ei suutnud igatahes, sest juba varsti suundusime tühja tantsipõranda poole.
Sarnaselt meie õhtu mööduski. Tantsimise vahel käisime jooke ostmas ja siis olime taas tantsupõrandal. Kui ühes saalis läks muusika jamaks, suundusime teise jne jne. Külastasime iga kord sama baarimeest, kes tundus üsna normaalne olevat, aga liiga kaine minu silmis. Otsustasin talle järgmine kord shoti välja teha ja nii tegingi. Ainult, et kui juba jook ostetud oli ja ma talle seda pakkusin, siis tuli välja, et nad ei tohi töö ajal juua. Mismõttes nagu?? Tundub, et Eestis on asjalood veidi teistsugused kui välismaal, sest seal on kõik baarmenid purjus ja saavad tänu sellele rohkem tippi ka! Igatahes, ta vabandas hoolega ja lisas, et ta võtaks küll, aga boss seisis tal parasjagu selja taga ja neid sunnitakse puhuma töö ajal, seetõttu tal tõesti pole võimalik juua. Oh well, your loss.
Kohati tekkis tantsupõrandal kerge Bulgaaria tunne, sest mehed tahtsid selja taha hõõruma tulla ja olid üldse kahtlased. Miks kenad mehed ei või meiega tantsima tulla?
Mingi mees arvas, et ta on jube vaimukas, kui ta räägib mulle, et ta teab mind ja ta vanasti, kui väiksed olime, pritsis mind kaevuveega ning väidetavalt olid mul siis juuksed tagumikuni. Nojah siis. Mul on maksimum alaseljani vist olnud juuksed ja see oli ka VÄGA noorena, lasteaias käisin vist.
Umbes kella kolme ajal viskas üle ja Maria ja Anna tahtsid ka juba tagasi minna, seega tulime tulema. Mul oli loomulikult kohutavalt pikk tee koju. Tervelt paar minutit kulus, et liftiga viiendale sõita. :D Ühikasse jõudes selgus, et Kristina otsustas siiski ööseks koju tulla (vastupidiselt sellele, mis ta alguses ütles) ja oli vaid veidi aega enne mind tagasi jõudnud. Olin päris väsinud juba ja pugesin kohe teki alla.
Meeldetuletus: hangi endale kuskilt kõrvatropid!!!!! <-- Mu kõrvalühikas elavad mingid haiged kiimas jänesed, kes leiavad, et ilgelt lahe on väga valjult seksida terve öö, MITU KORDA!! Ütleme nii, et mu hunnik patjasid ja tekke ei suutnud seda välja summutada... Saan siit tõsise vaimse trauma.
Cheers!
pühapäev, 11. oktoober 2009
Piduu
Neljapäeval tuli ootamatu kõne kursaõelt Kadylt, kes uuris, mis mul õhtul plaanis on. Mingeid kindlaid plaane ma teinud ei olnud, seega kutsus ta mind Madli poole istumisele ja piipu tegema. Piipu polnud ma küll tükk aega jälle teinud (okei, Eva sünnipäeval sai korralikult tehtud iseenesest... :D), seega lühikese mõtlemise peale andsin nõusoleku ja leppisime kokku, mis kell kohtume.
Madli juures olime siis neljakesi, meiega liitus veel kursavend Mikk. Aega veetsime lõbusalt: tegime piipu, kuulasime muusikat ja rääkisime juttu. Madli korteris käisin esimest korda ja see oli päris lahe. Selline vanemat sorti korter, aga täpselt paras tudengitele, sest see oli avar ja läbusid taluv. Madli oli väga korralikult seda elavdanud ka. Ta on näppudega vist päris osav, sest oli kõik kardinad ja padjad sinna ise meisterdanud. Päris äge.
Meil oli kohe alguses plaanis Madli juurest kuskile edasi minna õhtul. Korteris oli aga päris lõbus ja ei pannud aja möödumist väga tähele. Seepärast oligi nii, et kui Aare esimest korda helistas ja kokku tahtis saada ja teine kord helistas, siis oli möödunud juba lausa kolm tundi. Ups! :D Lõpuks siis liikusime ka ja suundusime Undergroundi, kuhu hiljem ka Aare tuli. Enne seda käisime loomulikult ka üle kaare kambakesi. Seal pubis mängisime pikalt lauajalgpalli. Me Kadyga tõdesime, et oleme kohutavad selles mängus, ent viimase siiski võitsime. Wohooo!
Madli mängis seal veel mingite meestega võidu ja me ülejäänud siis niisama chillisime ja jõime rocki. Mingi aja pärast hakkasime mina, Kady ja Aare kodu poole ka liikuma. Mikk ja Madli jäid aga edasi Undergroundi võistlema. :D Tagasitulles läksime Kadyga veel korra nalja pärast üle kaare ja sellega enam-vähem meie õhtu lõppeski. ;)
Päris lahe oli vahelduseks ka kursakaaslastega väljas käia ilma, et pidu igav oleks ja varakult lõppeks. Teeks seda teinekordki.
Cheers!
Madli juures olime siis neljakesi, meiega liitus veel kursavend Mikk. Aega veetsime lõbusalt: tegime piipu, kuulasime muusikat ja rääkisime juttu. Madli korteris käisin esimest korda ja see oli päris lahe. Selline vanemat sorti korter, aga täpselt paras tudengitele, sest see oli avar ja läbusid taluv. Madli oli väga korralikult seda elavdanud ka. Ta on näppudega vist päris osav, sest oli kõik kardinad ja padjad sinna ise meisterdanud. Päris äge.
Meil oli kohe alguses plaanis Madli juurest kuskile edasi minna õhtul. Korteris oli aga päris lõbus ja ei pannud aja möödumist väga tähele. Seepärast oligi nii, et kui Aare esimest korda helistas ja kokku tahtis saada ja teine kord helistas, siis oli möödunud juba lausa kolm tundi. Ups! :D Lõpuks siis liikusime ka ja suundusime Undergroundi, kuhu hiljem ka Aare tuli. Enne seda käisime loomulikult ka üle kaare kambakesi. Seal pubis mängisime pikalt lauajalgpalli. Me Kadyga tõdesime, et oleme kohutavad selles mängus, ent viimase siiski võitsime. Wohooo!
Madli mängis seal veel mingite meestega võidu ja me ülejäänud siis niisama chillisime ja jõime rocki. Mingi aja pärast hakkasime mina, Kady ja Aare kodu poole ka liikuma. Mikk ja Madli jäid aga edasi Undergroundi võistlema. :D Tagasitulles läksime Kadyga veel korra nalja pärast üle kaare ja sellega enam-vähem meie õhtu lõppeski. ;)
Päris lahe oli vahelduseks ka kursakaaslastega väljas käia ilma, et pidu igav oleks ja varakult lõppeks. Teeks seda teinekordki.
Cheers!
kolmapäev, 7. oktoober 2009
Filmimaania
Pühapäeval, kui ma veel Sauel olin, tuli mulle taas meilile teade, et loeng jääb ära. Seekord oli tegemist siis esmaspäevase Sissejuhatus Üldkeeleteadusesse loenguga. Mina olin aga eelnevalt paigutanud just ühe järelevastamise sellele päevale, kuna mul esmaspäeviti ongi ainult üks loeng tavaliselt ja mõtlesin, et siis saab päeva rohkem sisustada. Selle meiliga muutus kõik mõttetumaks kui tavaliselt, sest ülikooli kohale pidin minema vaid alla pooleks tunniks.
Kodu poole kõmpides tekkis isu midagi huvitavat teha ja kuna mulle meenus, et Tuulil pole esmaspäeviti kooli, helistasin temale. Mõtlesime välja, et võiks Cinamoni minna, kuna kumbki meist pole seal veel käinud. Tuuli luges nimekirjast ette, mis filmid parasjagu seal pakkumisel olid ja mulle hakkas kõrvu "Taking Woodstock". Olin sellest varem kuulnud, lugenud ja keegi lausa kiitis seda, seega otsustasime, et läheme seda vaatama. Isegi Eva tuli meiega kaasa, olgugi, et ta selleks veidi poppi tegi. :D
Alguses istus peale meie saalis veel 2 inimest, ent filmi lõpuks olime alles jäänud vaid meie. Ma üldse ei imesta, sest need 2 olid noored poisid seal ja neid ilmselt omajagu kohutasid ekraanil ringi jooksvad paljad hipid. Ent meile meeldis film väga. Naerda sai kõvasti, film oli huvitav ja seal osales palju häid näitlejaid. Piletihind 40.- oli väga meeldiv üllatus, sest see on ju Tallinnast normaalselt odavam. Sellise raha eest käiks lausa tihemini kinos.
Pärast filmi bussipeatuse poole kõndides otsustasime Eva ja Tuuliga õhtul tüdrukute õhtu teha, et ei oleks mingit kolmanda või viienda ratta jama. Pealegi läks Kristina Leetu 15. oktoobrini, seega mul on vaba tuba ja neil oli võimalik minu juures ööbida ja otse ühikast kooli minna. Umbes kolmveerand üheksa ajal nad koos Liinaga mulle sisse sadasidki. Õhtu algas hoogsalt: õlled lahti, muusika käima ja muidugi meie tantsima! Kahjuks hakkas Eval pea valutama ja ka teised vajusid veidi ära ning pidu muutuski üsna rahulikuks. Üks hetk, kui olime Eva viimase õlle kamba peale ära lõpetanud, otsustasime minna ja Liina Zavoodi süütuse ka ära võtta. Tee peal võtsime Tuulaga julguse kokku ja kõndisime kahekesi üle kaare, nii lahe!! Nüüd pean vaid raamatukogus seksima ja ühel eksamil läbi kukkuma ja olengi õige Tartu tudeng...
Igatahes, mina olin terve päeva mõelnud, et tahaks õudsalt shotte teha ja nüüd siis avanes mulle selleks võimalus. Eva ja Liinaga jõime Sipsikut, Liinaga jõin veel Hot Shotti ja lõpuks, enne lahkumist, jõin mina veel ühe Hot Shoti ja Liina B52-e. Otsustasime, et järgmine kord proovime kindlasti shotte Heavy Metal ja Tallinn Põleb.
Õhtu saigi kiiresti läbi. Panime Liina takso peale ja ise läksime ühikasse magama. Tuula pidi 8.15 loengusse minema, seega lahkus siis, kui me Evaga mõnuga veel põõnasime. Meil Karvapeaga algas esimene loeng alles 10.15 ja suhteliselt lähestikku ka veel, seega sõime rahulikult hommikust ja jalutasime koos ülikooli.
Selline vahva nädala algus mul oligi ja plaanime kindlasti veel pidutseda, sest minu tühja tuba peab ju ometigi nautima ja ära kasutama. Eva jättis oma täispuhutava madratsi lausa selleks siia, et oleks kohe hea sinna magama vajuda järgmine kord. Loodetavasti saab ülejäänud nädal ka lõbus olema.
Cheers!
neljapäev, 24. september 2009
Helgemal noodil
Käisin täna hommikul vara emaga jalutamas. Käisime poes ja sööki ostmas ja emale musta jakki otsimas. Tee peal käisin ka kosmeetiku juurest läbi ning tuli uitmõte hakata küpsetama. Shokolaad on ju teada-tuntud 'comfort food' naistele. Nii otsustasingi küpsetada shokolaadi-vaarika kooki ja hakkliha-riisi pirukaid.
Pirukad hingati poole tunniga sisse ja laual asetseb vaid purune taldrik. Kook on aga veel ahjus, aga kohe-kohe valmimas. Eks näeb, kuidas see vastu võetakse. :D
Cheers!
Pirukad hingati poole tunniga sisse ja laual asetseb vaid purune taldrik. Kook on aga veel ahjus, aga kohe-kohe valmimas. Eks näeb, kuidas see vastu võetakse. :D
Cheers!
kolmapäev, 23. september 2009
Something grey
Täna esimese seminari lõpu poole avastasin, et mul on telefonis kolm vastamata kõnet ning mõne aja pärast lisandus neile üks sõnum. Kõned olid isalt ja Reililt, ent ma ei saanud ju ometigi kõnet vastu võtta seminari ajal ega tagasi helistada. Hakkasin juba kergelt pabistama, sest ei suutnud välja mõelda põhjust, miks nad mulle kolmapäeval nii vara helistavad. Sõnumit avades realiseerus aga mu halb eelaimdus.
Ema oli saatnud: "Reedel kell 11.30 Saue vanaema matus".
Tänks ema, et seda mulle loengute ajal sms'iga teatasid. Kohe üldse ei ajanud see kõike metsa. Kui olin telefoni käest pannud sõnas õppejõud: "Regina, would you please read the next four lines of the tonguetwister". Arvata võib, et ma ei suutnud absoluutselt seda normaalselt ette lugeda ja olin üldse järelejäänud 20 minutit väga segamini omadega.
Iseenesest see uudis ei tulnud nii suure üllatusena, sest kõige suurem shokk oli meil kõigil juba ära olnud, kui vanaema insuldi sai. Ent siiski on kohutav mõelda, et paar kuud tagasi, kui vanaema hooldekodusse viidi, oli ta füüsiliselt täie tervise juures, ja selle aja jooksul sai ta insuldi, jäi kopsupõletikku ning viimastel hetkedel lamas voodis palavikus.
Nüüd on mul nii lemmik vanaisa kui ka vanaema manala teed läinud. Kuid nagu ma Reili ja isaga arutasin, siis loodame, et nad said taevas kokku ja on õnnelikud. Ma küll sellistesse asjadesse ei usu, aga nende puhul võin erandi teha. Isegi kui nad taevas ei ole, siis loodetavasti saavad nad kuskil uuestisündinutena kokku. Seda usun ma rohkem.
Suutsin veel ühe loengu vastu pidada, kuigi silmad kippusid iga natukese aja tagant märjaks minema ja siis juba natukese aja pärast võttiski isa minu ja Mari-Liisi auto peale ja sõitsime koju.
Kodus on küll hea olla, aga külaskäik oleks võinud olla rõõmsamatel põhjustel.
Puhka rahus vanaema!
Cheers!
Ema oli saatnud: "Reedel kell 11.30 Saue vanaema matus".
Tänks ema, et seda mulle loengute ajal sms'iga teatasid. Kohe üldse ei ajanud see kõike metsa. Kui olin telefoni käest pannud sõnas õppejõud: "Regina, would you please read the next four lines of the tonguetwister". Arvata võib, et ma ei suutnud absoluutselt seda normaalselt ette lugeda ja olin üldse järelejäänud 20 minutit väga segamini omadega.
Iseenesest see uudis ei tulnud nii suure üllatusena, sest kõige suurem shokk oli meil kõigil juba ära olnud, kui vanaema insuldi sai. Ent siiski on kohutav mõelda, et paar kuud tagasi, kui vanaema hooldekodusse viidi, oli ta füüsiliselt täie tervise juures, ja selle aja jooksul sai ta insuldi, jäi kopsupõletikku ning viimastel hetkedel lamas voodis palavikus.
Nüüd on mul nii lemmik vanaisa kui ka vanaema manala teed läinud. Kuid nagu ma Reili ja isaga arutasin, siis loodame, et nad said taevas kokku ja on õnnelikud. Ma küll sellistesse asjadesse ei usu, aga nende puhul võin erandi teha. Isegi kui nad taevas ei ole, siis loodetavasti saavad nad kuskil uuestisündinutena kokku. Seda usun ma rohkem.
Suutsin veel ühe loengu vastu pidada, kuigi silmad kippusid iga natukese aja tagant märjaks minema ja siis juba natukese aja pärast võttiski isa minu ja Mari-Liisi auto peale ja sõitsime koju.
Kodus on küll hea olla, aga külaskäik oleks võinud olla rõõmsamatel põhjustel.
Puhka rahus vanaema!
Cheers!
esmaspäev, 21. september 2009
Niisama mulli
Laupäeval ehk siis eile käisin Vanemuise teatris Kristina etendust "Kevade" vaatamas. Tükk oli Oskar Lutsu raamatu põhjal ning seda esitati läbi moderntantsu. Tegemist oli siiski väga alternatiivse versiooniga originaalloost, sest osade tegelaste äratundmiseks pidi ikka tükk aega pead murdma. Dialoog oli praktiliselt olematu, kuid sellegipoolest nautisin ma etendust kohutavalt. Kogu kupatus, nii taustamuusika kui tantsimine, oli nii uskumatult kift, et särasin terve etenduse.
Kristinal oli teoses väike osa - ta oli vaid üks õpilastest. Ma alguses kartsin õudsalt, et ei tunne teda ära. Tegelikult vaatasingi alguses hoopis valet tüdrukut, sest arvasin, et mu toakaaslane on ka kohe esimeste seas laval. Tüdruku välimus ei tundunud küll väga õige, aga kuna tema sarnanes kõige enam Kristinaga, siis arvasin, et ju see tema olema peab. Loomulikult taipasin ma oma viga, kui Kristina tegelikult lavale astus ja ma ta kohe ära tundsin. Ta tantsis ülihästi ja mulle õudsalt meeldis, et erinevalt mõndadest tantsijatest, oli temal terve etenduse lai naeratus näol.
Pärast etendust ootasin Kristinat Vanemuise tagaukse juures, et talle üle anda kommikarp ja öelda, kui väga mulle "Kevade" meeldis. Seal seistes nägin, kuidas ülejäänud tantsijad ükshaaval riietusruumist välja tilkusid ja rõõmsalt teineteisele hüvastijätuks lehvitades kodu poole liikusid. Üldse mul oli kergelt tunne, nagu ma oleksin filmis, sest sisse sain ma ka alguses tagaukse kaudu. Kristina juhatas mu läbi tantsijate ruumide, kus kõik end sättisid ja tegid muid viimase hetke sekeldusi. See kõik oli äärmiselt põnev!
Veidi aega peale Kristinaga hüvasti jätmist sain ma Tõnisega kokku ning peale minu varvaste kokkulappimist ja autole parkimiskoha otsimist saime Eva ja Tuulaga Raekoja platsil kokku. Käisime läbi Super Alkost, kust mina ja Tuuli ostsime väiksed Dlightid, Tõnis energiajoogi ja siis liikusimegi Piro poole. Pirol sattusime kokku Jarkoga, keda olime eile Krooksus näinud ja kellega ühes grupis Bulgaarias käinud olime. Muidugi arvestades seda, et Eesti tõesti on uskumatult väike, tuli väölja, et Tõnis ja Jarko teavad teineteist, nimelt nad olid põhikoolis klassivennad. Tääkisime Pirol veidi juttu ning siis suundusime kõik koos Illegaardi. Jarkol oli kaasas sõber Kaur, kes oli jubedalt uimase ja väsinud näoga, aga sellegipoolest väga nägus ning sellega ta meile silma hakkaski kohe, eriti Tuulile. :D Õhtu osutus aga lühikeseks, sest Eva oli väsinud, Tõnis kaine ja ega minul Tuuligagi olulist peotuju olnud. Õnneks oli Tõnis kullatükk ja sõidutas meid autoga Annelinna. Jalgsi ma sinna jõudnud igatahes ei oleks, sest mul olid varbad kingadest NII valusad.
Aa, Annelinna läksin ma koos nendega selle pärast, et Kristina viskas mu nädalavahetuseks ühikast välja. Talle tuli ema külla ja ta küsis minult, et kas mul oleks võimalik kuskil mujal ööbida sel ajal. Mul väga muud üle ei jäänud ning palusin Tuulilt luba nende pool ööbida paar ööd. Seega veetsingi reede ja laupäeva öö Annelinnas korteris ja täna sain õnneks juba oma voodisse ühikasse tagasi, sest Kristina läks emaga Saaremaale. Nad tulevad homme mingi aeg tagasi ja peame öösel kuidagi kolmekesi siin ühikas hakkama saama, sest mina keeldusin ülikooli ajal Annelinna ronimast. Teisipäeval ta ema lahkub ja siis saab loodetavasti rahu tagasi majja.
Kergelt teemaväline küll, aga mõtlesin, et panen pildi või paar oma tagasihoidlikust nurgakesest siin ühikas üles.
Cheers!
Kristinal oli teoses väike osa - ta oli vaid üks õpilastest. Ma alguses kartsin õudsalt, et ei tunne teda ära. Tegelikult vaatasingi alguses hoopis valet tüdrukut, sest arvasin, et mu toakaaslane on ka kohe esimeste seas laval. Tüdruku välimus ei tundunud küll väga õige, aga kuna tema sarnanes kõige enam Kristinaga, siis arvasin, et ju see tema olema peab. Loomulikult taipasin ma oma viga, kui Kristina tegelikult lavale astus ja ma ta kohe ära tundsin. Ta tantsis ülihästi ja mulle õudsalt meeldis, et erinevalt mõndadest tantsijatest, oli temal terve etenduse lai naeratus näol.
Pärast etendust ootasin Kristinat Vanemuise tagaukse juures, et talle üle anda kommikarp ja öelda, kui väga mulle "Kevade" meeldis. Seal seistes nägin, kuidas ülejäänud tantsijad ükshaaval riietusruumist välja tilkusid ja rõõmsalt teineteisele hüvastijätuks lehvitades kodu poole liikusid. Üldse mul oli kergelt tunne, nagu ma oleksin filmis, sest sisse sain ma ka alguses tagaukse kaudu. Kristina juhatas mu läbi tantsijate ruumide, kus kõik end sättisid ja tegid muid viimase hetke sekeldusi. See kõik oli äärmiselt põnev!
Veidi aega peale Kristinaga hüvasti jätmist sain ma Tõnisega kokku ning peale minu varvaste kokkulappimist ja autole parkimiskoha otsimist saime Eva ja Tuulaga Raekoja platsil kokku. Käisime läbi Super Alkost, kust mina ja Tuuli ostsime väiksed Dlightid, Tõnis energiajoogi ja siis liikusimegi Piro poole. Pirol sattusime kokku Jarkoga, keda olime eile Krooksus näinud ja kellega ühes grupis Bulgaarias käinud olime. Muidugi arvestades seda, et Eesti tõesti on uskumatult väike, tuli väölja, et Tõnis ja Jarko teavad teineteist, nimelt nad olid põhikoolis klassivennad. Tääkisime Pirol veidi juttu ning siis suundusime kõik koos Illegaardi. Jarkol oli kaasas sõber Kaur, kes oli jubedalt uimase ja väsinud näoga, aga sellegipoolest väga nägus ning sellega ta meile silma hakkaski kohe, eriti Tuulile. :D Õhtu osutus aga lühikeseks, sest Eva oli väsinud, Tõnis kaine ja ega minul Tuuligagi olulist peotuju olnud. Õnneks oli Tõnis kullatükk ja sõidutas meid autoga Annelinna. Jalgsi ma sinna jõudnud igatahes ei oleks, sest mul olid varbad kingadest NII valusad.
Aa, Annelinna läksin ma koos nendega selle pärast, et Kristina viskas mu nädalavahetuseks ühikast välja. Talle tuli ema külla ja ta küsis minult, et kas mul oleks võimalik kuskil mujal ööbida sel ajal. Mul väga muud üle ei jäänud ning palusin Tuulilt luba nende pool ööbida paar ööd. Seega veetsingi reede ja laupäeva öö Annelinnas korteris ja täna sain õnneks juba oma voodisse ühikasse tagasi, sest Kristina läks emaga Saaremaale. Nad tulevad homme mingi aeg tagasi ja peame öösel kuidagi kolmekesi siin ühikas hakkama saama, sest mina keeldusin ülikooli ajal Annelinna ronimast. Teisipäeval ta ema lahkub ja siis saab loodetavasti rahu tagasi majja.
Kergelt teemaväline küll, aga mõtlesin, et panen pildi või paar oma tagasihoidlikust nurgakesest siin ühikas üles.
Cheers!
teisipäev, 8. september 2009
Siinkohal peaks mainima, et ma läksingi õhtul välja. Olime Erki, Eva ja Aetiga Pirol mõnda aega, siis liitusid meiega Aare ja Hardi ning me suundusime Krooksu. Seal tervitasid meid Märt ja Karl mingite leedukatega, kes päris varsti juba lahkusid.Veetsime päris lõbusalt seal aega. Esimesena lahkus meie seltskonnast siis Aet, seejärel Erki ning siis Eva ja Tuula(ta liitus meiega ka üks hetk). Järgi jäime siis mina, Märt, Aare, Karl ja Hardi, kellest kõik peale viimase läksid Zavoodi edasi. Koju jõudsin poole viie ajal ja pohmakast sain alles täna lahti! :D
Cheers!
Cheers!
pühapäev, 6. september 2009
Esimene nädal möödus kiiresti ja üldiselt sündmusteväheselt. Esmaspäevane tutvumisõhtu ongi siiani viimaseks ürituseks jäänud, mis mul kursusega olnud on. Seega ei tunne ma veel enda saatusekaaslasi, ega ka vanemate kursuste tegelasi, sest pole võimalust olnud nendega ühiselt koguneda. Siiski ei kaota ma lootust ning hoian pöialt, et järgmine nädal toimub rohkem kogunemisi.
Vaatamata tühjale graafikule oma kursakaaslaste poolt, olen siiski selle nädala kuue päeva jooksul väljas käinud tervelt neljal õhtul ja ehk saab ka täna õhtul midagi huvitavat teha. Nendel neljal õhtul olen tutvunud igasuguste erinevate inimestega kõikidest võimalikest valdkondadest, kuid kohutava mälu tõttu pole eriti keegi mulle meelde jäänud. :P
Esimesel päeval tutvusin ühe huvitava inglise keele ja kirjanduse teise kursuse tudengiga, kellega tahaks teinekordki pidutseda või aega veeta, ent peale esmaspäeva pole temaga rohkem kokku puutunud. Kuid peale põgusat vestlust otsustasime, et järgmise nädala esimesel poolel peame siiski ühe joomingu maha pidama, eks näis siis, kas ka teeme seda. Tüüp ise on muidu ideaalne vestluskaaslane Evale, sest on tulihingeline rocki kuulaja ja jooja, kuid samas tundus üsna intelligentne. See viimane omadus peab küll veel kinnitust leidma. :D
Eile käisin esimest korda ka pesumajas riideid pesemas. Täitsa põnev kogemus oli kohe. Mind täitsa huvitab, kelle arvates oli hea idee ehitada kahe suhteliselt suure ühiselamu maja peale vaid üks kolme pesumasinaga pesuruum. Natukene pea peale kukkunud inimene oli vist. Ühesõnaga, kui pesuruumi jõudsin, ootasid mind ees juba kaks tüdrukut, kes samuti esimest korda seal olid. Minu üllatuseks olid kõik kuivatid ja tervelt kaks pesumasinat juba kinni. Oma kerges naiivsuses olin enne ikka mõelnud, et kindlasti pole seal mitte kedagi ja kõik masinad on vabad. Toppisin siis oma esimese masinatäie trumlisse, enne lugesin muidugi kõik juhendid seintelt kolm korda hoolikalt läbi, ja siis algas minu pikk-pikk niisamapassimine. Kokku olin pesuruumis umbes 2 või 2,5 tundi, sest oli ometigi 2 masinatäit vaja pesta ja kuivatada. Selle aja jooksul tahtsid 5 inimest veel pesumasinaid kasutada, kuid kuna kõik olid kinni, pidid nad lahkuma. Järgmine kord olen igatahes targem ja võtan lugemismaterjali kaasa sinna, sest üksi ei julge ma oma masinatäisi kindlasti jätta.
Täna käisin linna peal ringi, tutvusin Tartuga pisut. Lootsin, et saan ülikooli raamatupoes ära käia, ent see on pühapäeviti kinni. Suundusin siis hoopis ülikooli raamatukogu poole ja tegin endale lugejakaardi. Raamatuid ma siiski veel laenutada ei saanud, sest selgus, et selleks peab lisaks lugejakaardile olemas olema veel ka üliõpilaspilet, mida ma siiamaani veel teinud pole. Jätkasin siis oma retke ja ostsin Tartu kaubamajast savimaski, mida ma juba tükk aega endale olin tahtnud ning samuti pisut söögimaterjali.
Ühikas tegin söögi valmis ja hetkel pole rohkem suurt midagi plaanis. Hoian siiski pöialt, et õhtul läheb põnevaks. xD
Cheers.
Vaatamata tühjale graafikule oma kursakaaslaste poolt, olen siiski selle nädala kuue päeva jooksul väljas käinud tervelt neljal õhtul ja ehk saab ka täna õhtul midagi huvitavat teha. Nendel neljal õhtul olen tutvunud igasuguste erinevate inimestega kõikidest võimalikest valdkondadest, kuid kohutava mälu tõttu pole eriti keegi mulle meelde jäänud. :P
Esimesel päeval tutvusin ühe huvitava inglise keele ja kirjanduse teise kursuse tudengiga, kellega tahaks teinekordki pidutseda või aega veeta, ent peale esmaspäeva pole temaga rohkem kokku puutunud. Kuid peale põgusat vestlust otsustasime, et järgmise nädala esimesel poolel peame siiski ühe joomingu maha pidama, eks näis siis, kas ka teeme seda. Tüüp ise on muidu ideaalne vestluskaaslane Evale, sest on tulihingeline rocki kuulaja ja jooja, kuid samas tundus üsna intelligentne. See viimane omadus peab küll veel kinnitust leidma. :D
Eile käisin esimest korda ka pesumajas riideid pesemas. Täitsa põnev kogemus oli kohe. Mind täitsa huvitab, kelle arvates oli hea idee ehitada kahe suhteliselt suure ühiselamu maja peale vaid üks kolme pesumasinaga pesuruum. Natukene pea peale kukkunud inimene oli vist. Ühesõnaga, kui pesuruumi jõudsin, ootasid mind ees juba kaks tüdrukut, kes samuti esimest korda seal olid. Minu üllatuseks olid kõik kuivatid ja tervelt kaks pesumasinat juba kinni. Oma kerges naiivsuses olin enne ikka mõelnud, et kindlasti pole seal mitte kedagi ja kõik masinad on vabad. Toppisin siis oma esimese masinatäie trumlisse, enne lugesin muidugi kõik juhendid seintelt kolm korda hoolikalt läbi, ja siis algas minu pikk-pikk niisamapassimine. Kokku olin pesuruumis umbes 2 või 2,5 tundi, sest oli ometigi 2 masinatäit vaja pesta ja kuivatada. Selle aja jooksul tahtsid 5 inimest veel pesumasinaid kasutada, kuid kuna kõik olid kinni, pidid nad lahkuma. Järgmine kord olen igatahes targem ja võtan lugemismaterjali kaasa sinna, sest üksi ei julge ma oma masinatäisi kindlasti jätta.
Täna käisin linna peal ringi, tutvusin Tartuga pisut. Lootsin, et saan ülikooli raamatupoes ära käia, ent see on pühapäeviti kinni. Suundusin siis hoopis ülikooli raamatukogu poole ja tegin endale lugejakaardi. Raamatuid ma siiski veel laenutada ei saanud, sest selgus, et selleks peab lisaks lugejakaardile olemas olema veel ka üliõpilaspilet, mida ma siiamaani veel teinud pole. Jätkasin siis oma retke ja ostsin Tartu kaubamajast savimaski, mida ma juba tükk aega endale olin tahtnud ning samuti pisut söögimaterjali.
Ühikas tegin söögi valmis ja hetkel pole rohkem suurt midagi plaanis. Hoian siiski pöialt, et õhtul läheb põnevaks. xD
Cheers.
teisipäev, 1. september 2009
Sipsikud ja Varblased
Tänase seisuga olen üle elanud lausa 2 päeva ülikoolis. Esimene päev polnud küll kõige keerulisem: pidin kõigest avaaktusel ning pisut hiljem filosoofiateaduskonna infotunnis käima.
Aktus polnud suurem asi üritus, sest rõdule ei kostnud hästi, palav oli ning seista oli tüütu. Infotund oli aga kohutavalt keeruline minu jaoks. Sain palju olulisi pabereid ning pisut ka targemaks, aga selle kõige olulisema asja, nimelt ÕIS'i, koha pealt oli mul siiski suur küsimärk. Kogu informatsioon oli täielik pudru ja kapsad minu jaoks, lihtsalt ei saanud sotti.
Õhtul pidi mul olema tutvumisõhtu kursakaaslastega ühes päris kiftis kohas, mille nimi on Place. Õllekokteilid on seal päris maitsvad. ;) Igatahes, kohale jõudsin üsna õigeaegselt ja enne mind olid seal vaid mõned inimesed. Esimesed 30 minutit veetsin päris piinavas vaikuses. Vahetati vaid pisut informatsiooni, aga rohkem ei osanud keegi midagi rääkida. Päris kohatu oli. Õnneks, mida rohkem rahvast ilmus, seda paremini hakkas jutt jooksma. Sai isegi paar mängu mängitud. Kõige üllatavamaks osutus aga see, et Place'ist läksime edasi minu kursusest vaid mina ja tüdruk nimega Kristina. Algselt tahtsime lihtsalt näha, kus asub Zavood, ent Raekoja platsil selgus, et meie üks tuutor ning 2 teisekursuslast tulevad ka meiega ning trekk osutus plaanitus pikemaks. Lõppkokkuvõttes tuvusin ma Zavoodiga, maitsesin Sipsikut ja jõin esimest korda püromäel(või kuidas iganes seda kutsutakse). Liisi, Kristina, Aare ja Maarjaga oli päris lõbus aega veeta, loodan, et seda saab teinekordki tehtud.
Tänasest hakkas kohe ülikool täie hooga pihta. Loengud algasid 10.15 ja lõppesid 18.00. Kõigest 4 loengut, aga umbes 8 tundi näruse hommikusöögiga üle elada oli võrdlemisi raske. Loengud mulle enamjaolt meeldisid, kuid viimane, "Antiigi pärand Euroopa kultuuritraditsioonis", oli totaalne põrgu. Selle aine kõrvaldasin kohe ühikasse jõudes oma nimekirjast.
Päev oli üsna väsitav ja lähen varakult magama.
Cheers!
Aktus polnud suurem asi üritus, sest rõdule ei kostnud hästi, palav oli ning seista oli tüütu. Infotund oli aga kohutavalt keeruline minu jaoks. Sain palju olulisi pabereid ning pisut ka targemaks, aga selle kõige olulisema asja, nimelt ÕIS'i, koha pealt oli mul siiski suur küsimärk. Kogu informatsioon oli täielik pudru ja kapsad minu jaoks, lihtsalt ei saanud sotti.
Õhtul pidi mul olema tutvumisõhtu kursakaaslastega ühes päris kiftis kohas, mille nimi on Place. Õllekokteilid on seal päris maitsvad. ;) Igatahes, kohale jõudsin üsna õigeaegselt ja enne mind olid seal vaid mõned inimesed. Esimesed 30 minutit veetsin päris piinavas vaikuses. Vahetati vaid pisut informatsiooni, aga rohkem ei osanud keegi midagi rääkida. Päris kohatu oli. Õnneks, mida rohkem rahvast ilmus, seda paremini hakkas jutt jooksma. Sai isegi paar mängu mängitud. Kõige üllatavamaks osutus aga see, et Place'ist läksime edasi minu kursusest vaid mina ja tüdruk nimega Kristina. Algselt tahtsime lihtsalt näha, kus asub Zavood, ent Raekoja platsil selgus, et meie üks tuutor ning 2 teisekursuslast tulevad ka meiega ning trekk osutus plaanitus pikemaks. Lõppkokkuvõttes tuvusin ma Zavoodiga, maitsesin Sipsikut ja jõin esimest korda püromäel(või kuidas iganes seda kutsutakse). Liisi, Kristina, Aare ja Maarjaga oli päris lõbus aega veeta, loodan, et seda saab teinekordki tehtud.
Tänasest hakkas kohe ülikool täie hooga pihta. Loengud algasid 10.15 ja lõppesid 18.00. Kõigest 4 loengut, aga umbes 8 tundi näruse hommikusöögiga üle elada oli võrdlemisi raske. Loengud mulle enamjaolt meeldisid, kuid viimane, "Antiigi pärand Euroopa kultuuritraditsioonis", oli totaalne põrgu. Selle aine kõrvaldasin kohe ühikasse jõudes oma nimekirjast.
Päev oli üsna väsitav ja lähen varakult magama.
Cheers!
neljapäev, 27. august 2009
Nüüdsest Tartlane
Teisipäev, 25. Aug.
Mõtlesin ja kaalusin pikalt ning lõpuks otsustasin, et praegu on paras aeg alustada blogi pidamist. Teen sellist asja esimest korda, seega olge kannatlikud ning ärge pange tähele mu kirjavigu ning muid mõttetusi. :D
Teisipäev algas mulle varakult, nimelt kell 7.00, sest just sel päeval pidin ma hakkama Tartusse kolima. Tunni aja jooksul sai riidesse pandud, viimased riided, meigi- ja pesemisasjad kottidesse topitud ning autosse mahutatud ning söödud ja hakkasimegi ema ja isaga Tartu poole sõitma. Kuna olin öösel vaid 4 ja pool tundi magada saanud, vajusid autos silmad suhteliselt kiiresti kinni ning järgmised poolteist tundi möödusid mulle märkamatult. Üles ärkasin selle peale, et meenusid unes asjad, mis maha olin unustanud. Nimelt jäid mul maha kõik riided, mis pidid riidepuudega kaasa tulema. Olin riputanud need eraldi venna vana toa ukse ette metallpulgale, et need sirgetena püsiksid ja sinna nad jäidki. Enam polnud aga midagi parata, sest tagasi me ometigi sõitma ei hakanud ning kohe mul neid vaja ka ei olnud. Peale seda tukkusin veel veidi ning järgmine kord silmi avades nägin juba Tartu looklevaid tänavaid.
Ühiselamu leidsime kiiresti üles, sest olime juba varem maja näinud, kui lepingule alla kirjutamas käisime. Võtme ning kiipkaardi sai kiiresti kätte, kuid kahjuks olid interneti lepingu blanketid otsas ning see tähtis asi pidi jääma hilisemaks. Kotid tassisime kahe korraga üles ja see läks ülimalt lihtsalt, sest õnneks on siin liftid. Viiendale korrusele muidu küll nii kiiresti kõiki mu asju poleks olnud võimalik toimetada.
Kui esimest korda oma tuppa astusin, tervitas mind mu leedulasest toanaaber öösärgis teki alt. Olime vist veidi vara kohale jõudnud. Tutvustasin ennast lühidalt tema toanaabrina ning küsisin paar küsimust asjade mahutamise kohta. Kui isa kuulis, et Kristina vene keelt kõneleb, lõid tal silmad kilama ning ta hakkas kohe vene keeles juttu vuristama neiuga. Tühjendasin emaga kiiresti suurema osa kottidest kappi ära, vaatasime pesumaja üle ning peagi asusidki vanemad uuesti kodu poole teele.
Väga järsku leidsin end üksi võõrast toast, võhivõõra inimesega ning tundsin ennast eriti mahajäetuna. Õnneks oli mulle veidi aega tagasi helistanud Eva, kes pidavat Tuuliga jalgrattaga sõitma minema ning ka minu kanti sattuma. Suurest rõõmust tõttasin kohe õue, täpsemalt majaesisesse parki jalutama. Käisin veel korra toas enne Karvapeadega kokkusaamist ja siis suundusime kõik koos Raekoja platsile sööma, sest kõht oli suure lahtipakkimisega mul juba tühjaks läinud.
Sõime, muljetasime ning siis tuli mõte teha tüdrukute õhtu, sest Liina pidi ka mõne aja pärast Tartusse jõudma ning sisse kolima. Näitasin siis Karvapeadele ka oma tuba, tutvustasin neid Kristinale ja seejärel vedas Tuuli mu ratta pakiraamil nende uude korterisse. Alles veidi peale meid saabus ka Liina. Natukese aja pärast suundusime Liina emaga Lõuna Keskusesse, kust ostsime mõningaid vajalikke asju ja loomulikult süüa. Õhtusöögiks tegime makarone juustuga ja stiilsed nagu oleme, jõime õlut peale. Plaan oli koos filmi vaadata, aga Liinal läks lahtipakkimisega nii kaua aega, et vaatasime vaid kolmekesi veidi Ponty Python and the Holy Grail’i ja läksime magama. Magasin Eva kõrval tema ülilaias voodis ja hommik saabus päris kiiresti.
Kolmapäev, 26. Aug.
Hommik saabus minu jaoks umbes kella 11.00 paiku ning Eva toast väljudes lehvitas mulle juba Tuula vastu. Peagi järgnes mulle Eva ja ega Liinagi väga maha jäänud. Tuula valmistas meile mannaputru, Liina kohvi ja me Evaga passisime suhteliselt niisama. Peale sööki otsustasime minna linnapeale ja otsida veel veidi vajalikke asju. Enne käisime minu ühikast läbi, et ma oma asjad ära panna ja Liina mu ühikat näha saaks. Poest ostsin endale punase-valge triibulised papud punase lipsuga ja Eva, Liina, Tuuli said ka veidi soovitud esemeid (nt. Evale tuhatoos). Varsti läksid meie teed lahku ning suundusin oma inimtühja ühikatuppa.
Kuna eile oli mulle telefonile saabunud sõnum kasutajanime ja parooliga, mida vajasin internetti pääsemiseks, otsustasin proovida, kas mul õnnestub neid ka kasutada. Kui olin juba päris pikalt pusinud ja erinevaid asju proovinud, jõudis mulle kohale, et see internet ei olnud kohe üldse mitte traadita internet, mille ma olin ostnud. Tundes ennast viimase idioodina, suundusin esimesele korrusele majajuhataja poole, et uurida, millist juhet mul vaja läheb.
Muidugi ei võinud ka tehnikapoes käimine mööduda äpardusteta. Lahkusin toast loomulikult kindlaks tegemata, kui pikka juhet mul vaja läheb ja poes müüjaga konsulteerides otsustasin, et kahest meetrist peaks piisama. No otse loomulikult arvasin ma valesti. Tegelikult oli vaja palju-palju pikemat juhet. Arutasin veidi asja Kristinaga, kes vahepeal tuppa oli jõudnud ja arvasime, et 15 meetrit oleks kõige lollikindlam ost. Käisin kiiresti uuesti poes ning seejärel asusime juhet ümber mööbli paigutama, et see ilusti seina äärt mööda pistikust minu läpakani ulatuks.
Internetti ei pääsenud ma isegi pärast kõike seda. Rääkisin majajuhatajaga, helistasin vennale ja isegi interneti firmasse, kuid netti ma ei saanud. Tuli ennast lõbustada millegi muuga... Õnneks oli Kristina kohal ja kõik see võimaldas meil teineteisega lähemalt tutvuda. Räägin siis temast pisut:
Kristina on 23 aastane ning pärit Leedust, Vilniusest. Tartus on ta elanud ja töötanud juba kolm aastat. Arvake ära kellena ta elatist teenib? Baleriinina!! Vanemuises peab ta siis iga päev varieeruvalt umbes 10.00st 18.00ni käima. Lisaks sellele on ta veel Vilniuse ülikoolis kaugõppel, kuid ma pole päris kindel, mida ta seal õpib. Neiu ise näeb väga ilus välja. Tegemist on siis pika, kergelt pilusilmse, mõistagi saleda tüdrukuga, kellel on umbes õlgadeni lokkis tumedad juuksed. Jutu sees selgus, et tema ema on korealane, sealt pärineb siis ka tema eksootiline välimus. Tema isa päritolu kohta ma ei tea. Tartus talle meeldib, eesti keelt ta rohkem ei oska kui paar sõna ja lugeda ühest kümneni ning inimestega suhtleb ta siin peamiselt inglise või vene keeles. Muusika maitse on tal hea. Ta kuulab paljusid erinevaid stiile ning kohati minu maitsega väga sarnast muusikat. Varem elas ta meie toas oma poisiga, kes on venelane ning on samuti baleriin, kuid nad läksid lahku ning mõistagi ei tahtnud nad siis enam koos elada. Kõrvaltoas elas varem tema väga hea sõbranna, aga ta lõpetas tantsimise ning lahkus. Kas ainult Tartust või hoopis koguni Eestist, pole ma kindel. Kristina on väga sõbralik ja üldiselt väga tore inimene. Loodan,et saame ka edasipidi hästi läbi ja koguni sõpradeks. Enda etendust „Kevade“ kutsus ta mind juba vaatama ja olen vaatamata varasemale huvipuudusele balleti vastu isegi väga intrigeeritud. Huvitav, kas ma saan pileti siis soodsamalt ka, kui tema mind kutsunud on? ;)
Vahepeal astus korra siit läbi tüdruk, kes hakkab kõrvaltoas elama, kuid nii piinlik kui see ka pole, ei kuulnud kumbki meist ta nime! Uuups. :P Nii palju saime teada, et täna käis ta vaid tuba vaatamas ning sisse kolib ta alles laupäeval, just siis kui mind ja Kristinat pole. Sellega saab veel nalja, sest praeguse seisuga on kõik kapid minu ja Kristina asju täis. Eks näis.
Esmased jututeemad olid ennast ammendanud ja ma otsustasin, et kindlasti on Kristinal omi asju ka teha ning hakkasin siin seda kirjutama. Nii möödusidki oma 2 tundi ja ma olen taas tegevusetu. Peaks magama minema, aga kell on alles 21.30. Masendav.
Mõtlesin ja kaalusin pikalt ning lõpuks otsustasin, et praegu on paras aeg alustada blogi pidamist. Teen sellist asja esimest korda, seega olge kannatlikud ning ärge pange tähele mu kirjavigu ning muid mõttetusi. :D
Teisipäev algas mulle varakult, nimelt kell 7.00, sest just sel päeval pidin ma hakkama Tartusse kolima. Tunni aja jooksul sai riidesse pandud, viimased riided, meigi- ja pesemisasjad kottidesse topitud ning autosse mahutatud ning söödud ja hakkasimegi ema ja isaga Tartu poole sõitma. Kuna olin öösel vaid 4 ja pool tundi magada saanud, vajusid autos silmad suhteliselt kiiresti kinni ning järgmised poolteist tundi möödusid mulle märkamatult. Üles ärkasin selle peale, et meenusid unes asjad, mis maha olin unustanud. Nimelt jäid mul maha kõik riided, mis pidid riidepuudega kaasa tulema. Olin riputanud need eraldi venna vana toa ukse ette metallpulgale, et need sirgetena püsiksid ja sinna nad jäidki. Enam polnud aga midagi parata, sest tagasi me ometigi sõitma ei hakanud ning kohe mul neid vaja ka ei olnud. Peale seda tukkusin veel veidi ning järgmine kord silmi avades nägin juba Tartu looklevaid tänavaid.
Ühiselamu leidsime kiiresti üles, sest olime juba varem maja näinud, kui lepingule alla kirjutamas käisime. Võtme ning kiipkaardi sai kiiresti kätte, kuid kahjuks olid interneti lepingu blanketid otsas ning see tähtis asi pidi jääma hilisemaks. Kotid tassisime kahe korraga üles ja see läks ülimalt lihtsalt, sest õnneks on siin liftid. Viiendale korrusele muidu küll nii kiiresti kõiki mu asju poleks olnud võimalik toimetada.
Kui esimest korda oma tuppa astusin, tervitas mind mu leedulasest toanaaber öösärgis teki alt. Olime vist veidi vara kohale jõudnud. Tutvustasin ennast lühidalt tema toanaabrina ning küsisin paar küsimust asjade mahutamise kohta. Kui isa kuulis, et Kristina vene keelt kõneleb, lõid tal silmad kilama ning ta hakkas kohe vene keeles juttu vuristama neiuga. Tühjendasin emaga kiiresti suurema osa kottidest kappi ära, vaatasime pesumaja üle ning peagi asusidki vanemad uuesti kodu poole teele.
Väga järsku leidsin end üksi võõrast toast, võhivõõra inimesega ning tundsin ennast eriti mahajäetuna. Õnneks oli mulle veidi aega tagasi helistanud Eva, kes pidavat Tuuliga jalgrattaga sõitma minema ning ka minu kanti sattuma. Suurest rõõmust tõttasin kohe õue, täpsemalt majaesisesse parki jalutama. Käisin veel korra toas enne Karvapeadega kokkusaamist ja siis suundusime kõik koos Raekoja platsile sööma, sest kõht oli suure lahtipakkimisega mul juba tühjaks läinud.
Sõime, muljetasime ning siis tuli mõte teha tüdrukute õhtu, sest Liina pidi ka mõne aja pärast Tartusse jõudma ning sisse kolima. Näitasin siis Karvapeadele ka oma tuba, tutvustasin neid Kristinale ja seejärel vedas Tuuli mu ratta pakiraamil nende uude korterisse. Alles veidi peale meid saabus ka Liina. Natukese aja pärast suundusime Liina emaga Lõuna Keskusesse, kust ostsime mõningaid vajalikke asju ja loomulikult süüa. Õhtusöögiks tegime makarone juustuga ja stiilsed nagu oleme, jõime õlut peale. Plaan oli koos filmi vaadata, aga Liinal läks lahtipakkimisega nii kaua aega, et vaatasime vaid kolmekesi veidi Ponty Python and the Holy Grail’i ja läksime magama. Magasin Eva kõrval tema ülilaias voodis ja hommik saabus päris kiiresti.
Kolmapäev, 26. Aug.
Hommik saabus minu jaoks umbes kella 11.00 paiku ning Eva toast väljudes lehvitas mulle juba Tuula vastu. Peagi järgnes mulle Eva ja ega Liinagi väga maha jäänud. Tuula valmistas meile mannaputru, Liina kohvi ja me Evaga passisime suhteliselt niisama. Peale sööki otsustasime minna linnapeale ja otsida veel veidi vajalikke asju. Enne käisime minu ühikast läbi, et ma oma asjad ära panna ja Liina mu ühikat näha saaks. Poest ostsin endale punase-valge triibulised papud punase lipsuga ja Eva, Liina, Tuuli said ka veidi soovitud esemeid (nt. Evale tuhatoos). Varsti läksid meie teed lahku ning suundusin oma inimtühja ühikatuppa.
Kuna eile oli mulle telefonile saabunud sõnum kasutajanime ja parooliga, mida vajasin internetti pääsemiseks, otsustasin proovida, kas mul õnnestub neid ka kasutada. Kui olin juba päris pikalt pusinud ja erinevaid asju proovinud, jõudis mulle kohale, et see internet ei olnud kohe üldse mitte traadita internet, mille ma olin ostnud. Tundes ennast viimase idioodina, suundusin esimesele korrusele majajuhataja poole, et uurida, millist juhet mul vaja läheb.
Muidugi ei võinud ka tehnikapoes käimine mööduda äpardusteta. Lahkusin toast loomulikult kindlaks tegemata, kui pikka juhet mul vaja läheb ja poes müüjaga konsulteerides otsustasin, et kahest meetrist peaks piisama. No otse loomulikult arvasin ma valesti. Tegelikult oli vaja palju-palju pikemat juhet. Arutasin veidi asja Kristinaga, kes vahepeal tuppa oli jõudnud ja arvasime, et 15 meetrit oleks kõige lollikindlam ost. Käisin kiiresti uuesti poes ning seejärel asusime juhet ümber mööbli paigutama, et see ilusti seina äärt mööda pistikust minu läpakani ulatuks.
Internetti ei pääsenud ma isegi pärast kõike seda. Rääkisin majajuhatajaga, helistasin vennale ja isegi interneti firmasse, kuid netti ma ei saanud. Tuli ennast lõbustada millegi muuga... Õnneks oli Kristina kohal ja kõik see võimaldas meil teineteisega lähemalt tutvuda. Räägin siis temast pisut:
Kristina on 23 aastane ning pärit Leedust, Vilniusest. Tartus on ta elanud ja töötanud juba kolm aastat. Arvake ära kellena ta elatist teenib? Baleriinina!! Vanemuises peab ta siis iga päev varieeruvalt umbes 10.00st 18.00ni käima. Lisaks sellele on ta veel Vilniuse ülikoolis kaugõppel, kuid ma pole päris kindel, mida ta seal õpib. Neiu ise näeb väga ilus välja. Tegemist on siis pika, kergelt pilusilmse, mõistagi saleda tüdrukuga, kellel on umbes õlgadeni lokkis tumedad juuksed. Jutu sees selgus, et tema ema on korealane, sealt pärineb siis ka tema eksootiline välimus. Tema isa päritolu kohta ma ei tea. Tartus talle meeldib, eesti keelt ta rohkem ei oska kui paar sõna ja lugeda ühest kümneni ning inimestega suhtleb ta siin peamiselt inglise või vene keeles. Muusika maitse on tal hea. Ta kuulab paljusid erinevaid stiile ning kohati minu maitsega väga sarnast muusikat. Varem elas ta meie toas oma poisiga, kes on venelane ning on samuti baleriin, kuid nad läksid lahku ning mõistagi ei tahtnud nad siis enam koos elada. Kõrvaltoas elas varem tema väga hea sõbranna, aga ta lõpetas tantsimise ning lahkus. Kas ainult Tartust või hoopis koguni Eestist, pole ma kindel. Kristina on väga sõbralik ja üldiselt väga tore inimene. Loodan,et saame ka edasipidi hästi läbi ja koguni sõpradeks. Enda etendust „Kevade“ kutsus ta mind juba vaatama ja olen vaatamata varasemale huvipuudusele balleti vastu isegi väga intrigeeritud. Huvitav, kas ma saan pileti siis soodsamalt ka, kui tema mind kutsunud on? ;)
Vahepeal astus korra siit läbi tüdruk, kes hakkab kõrvaltoas elama, kuid nii piinlik kui see ka pole, ei kuulnud kumbki meist ta nime! Uuups. :P Nii palju saime teada, et täna käis ta vaid tuba vaatamas ning sisse kolib ta alles laupäeval, just siis kui mind ja Kristinat pole. Sellega saab veel nalja, sest praeguse seisuga on kõik kapid minu ja Kristina asju täis. Eks näis.
Esmased jututeemad olid ennast ammendanud ja ma otsustasin, et kindlasti on Kristinal omi asju ka teha ning hakkasin siin seda kirjutama. Nii möödusidki oma 2 tundi ja ma olen taas tegevusetu. Peaks magama minema, aga kell on alles 21.30. Masendav.
Tellimine:
Postitused (Atom)