Otsustasime üle pika aja koos midagi teha terve kambaga, seega meid oli päris palju lõpuks laeva peal. Ühe seltskonna liikme perel oli juurdepääs tuntud mahajäetud välimusega erasaarele ning tänu temale oligi just see meie sihtpunkt.
Maabudes nägime, et saar on tõesti aastakümneid või isegi aastasadu unustusehõlmas olnud. Hooned olid ilma käes kannatada saanud ja lagunemas, tänavad olid prügi täis ning üle terve saare valitses veidi õõvastav vaikus. Me ei teadnud, mis seal juhtunud oli, miks saar maha jäeti ja kunagi enam asustatud ei saanud ning see teadmatus tegi saareloleku eriti põnevaks.
Poiss, tänu kellele saarel olime, jutustas meile, et saar on suhteliselt sümmeetrilise kujuga ja seepärast on kõik hooned ehitatud nõnda, et kui kõnnid otse nende vahel mööda teed, jõuad sa ringiratast alguspunkti tagasi. Seepärast pole saarel ohtu eksimiseks, kui sa just majade taga olevate mägede ja orgude vahele seiklema ei lähe.
Kõndisime selle ringi läbi ja otsustasime, et kuna oleme saarel ainukesed ja meil muud midagi teha pole, siis võiks mängida peitust. Terve saare hooned on lubatud peidupaikadeks, sest nii õpime kohta paremini tundma ja saame kõiki hooneid seest ka näha. Valisime kulli välja(või kuidas iganes peituses tagaajajat nimetatakse) ning kõik sööstsid erinevates suunades endale head peidukohta otsima.
Olin pisut segaduses ning järgnesin alguses kõigile teistele, kuna ei suutnud endale ise kohta valida. Tuuli suundus üsna pisikesse majakesse, seega mitmele inimesele see poleks sobinud. Osad inimesed suundusid ühe suure hoone keldrisse, kuid see tundus liiga hirmuäratav minu jaoks. Liina läks ühe maja lakka, kust avanes vaade poolele saarele, ja peitus heinahunnikusse, ent ma kartsin millegi pärast heinaallergiat saada ning ei läinud ka koos temaga. Lõpuks jõudsin saare suurima majani, mis oli nimelt hotell, ja suundusin kõige kõrgemale korrusele. Hotell nägi välja nagu mõne õuduka ja vesterni segu - mu silme ees avanesid pikad koridorid uste ridadega, tuled vilkusid, kõik oli värvist ära ja tolmurullid lendlesid ringi.
Ühe koridori lõpus paistis olevat üks praokil uks, otsustasin uurida, mis selle taga on. Ruumi astudes olin hämmastunud - arvatavasti oli see ainuke koht saarel, mis oli säilitanud oma originaalse ilu. Tuba soojendas pehme lambivalgus, põrandad olid kaetud Pärsia vaipadega ning mööbel oli ilmselgelt antiikne ja märkimisväärselt ilus. Mu ees laius akendega kaetud sein, mille ainukesest uksest pääses terrassile. Terrassilt ei avanenud vaade mitte tänavale, vaid rohelevatele mägedele ning orgudele ja nende taga sillendas sinine meri. See kõik oli nii kaunis, et unustasin peitusemängu sootuks ning hakkasin hoopis ruumi lähemalt uurima.
Ruumi oli arvatavasti asustanud noor tütarlaps, kelle maali leidsin tolmuga kaetud pildiraamist voodi kõrvalt. Toas oli teisigi asju: järjehoidjaga raamat aknalaual, pooleliolev linik elutoalaual ning heegeldamistarbed selle ümber. Täispikkuses ovaalpeegli kõrval seisis ämblikuvõrkudega kaetud kingapaarike ning nende kõrval oli lihtsalt hämmastav vanaaegne riidekapp. Pooleldi kaheldes, ent samas lootes, et kapist midagi leian, avasin selle uksed ja ennäe! Kapp oli täidetud kleitide ja korsettidega ning põhjas ilutses veel kingakesi. Alateadvuslikult sirutus mu käsi kauni heleroosa-valgekirju sitside ning pärlitega kaetud kleidi poole. Tõstsin selle enda ette ja imetlesin ennast peeglist, kuid enne kui ma midagi aru olin saanud, oli kleit mu käest rebitud ning lehvivas riides vihast tulitav vanadaam riputas seda kappi tagasi. Mind vihaselt sõimates lukustas ta kapi ja enne kui olin sõnagi lausuda saanud, lahkus ta ruumist koridori. Suures piinlikkustundes tahtsin siiski vabandada võõraste asjade puutumise eest ning tormasin talle järgi, ent koridoris ei olnud kedagi, isegi kontsade klõbinat polnud kuulda. Tuppa naastes olin šokeeritud, kuna kadunud olid raamat, pildiraam ja heegeldamisasjad, isegi kingad peegli kõrvalt. Mäletan selgelt, et vaatasin oma silmadega, kuidas vana naine kapi lukustas, ent nüüd olid uksed pärani ja ühtegi kleiti polnud enam näha.
Ruum ei tundunud enam üldse nii kaunis, vaid hoopis hirmuäratav - varjud justkui haarasid mu järele ning pimedatest nurkadest kostusid kummalised hääled. Suures paanikas oli mu peas vaid üks mõte - pääseda teiste inimeste juurde, ning jooksin nii kiiresti kui jalad suutsid tagasi sadamasse. Seal nägin, et kõik mu sõbrad olid juba laeval ja valmis lahkuma. Suures mahajäämishirmus sprintisin laeva poole, komistasin ja... ärkasin üles.
Cheers!
