teisipäev, 12. juuli 2011

Juuni kuu

Niih, nüüd räägin siis vahepealsetest sündmustest. Hetkel alustan suvest.

Juuni kuu alguses olid mul veel eksamid, kuid kui Sauele olin jõudnud, siis juba 11. juunil oli Kalevi sünnipäev. Sünnipäeval sain kinnitust sellele, et Kalev ja Tiina on nüüd kihlatud! Nii tore ja palju-palju õnne neile! Pidu oli äge nagu tavaliselt: grillisime, sõime, jõime, mängisime jalgpalli, käisime saunas, tantsisime ja mängisime limbot. Nõnda polnud me kunagi varem Kalevi sünnipäeval tantsinud ja see oli väga lahe.




Jalka mäng pole vist kunagi nii tasavägine olnud. Mäng lõppes viigiga 2:2. Varasemast teisit oli ka see, et tiimide kaptenid olid Kalevi ema ja isa. Ema meeskond koosnes kahest tüdrukust ja hunnikust osavatest poistest ja Kalevi isa meeskond ülejäänud tüdrukutest ja mõnest üksikust poisist. Väga võistlushimuline mäng oli ja kui vastasmeeskonna poisterühm minust üle jooksis, läks ka minu prilliraam natukene pooleks. Aga pole hullu, minu isa liimis kokku! :D


Juuni keskel läksime perega Dirhamisse telkima kolmeks päevaks. Laagriplatsi seadsime üles juba vanas heas käidud kohas, kuid juba esimene päev õnnestus meil vihma kätte jääda. Õnneks käib minu pere telkimas kohutava killavooriga ja tänu sellele oli meil ilmale vastav varustus ka kaasas. Esimene päev ja õhtu redutasime siis hiiglasliku presendi all, kuid vihm ei takistanud meid puhkust ja loodust nautimast ning meil oli väga vahva. Ilm paranes järgnevatel päevadel, kuid oli väga tuuline ja tuul oli külllllm.


Sellegipoolest sai ujumas käidud...


...mänge mängitud (kes kaarte, kes petangi)...




...rannaliival istutud...


...ja muudmoodi puhkust nauditud.

Mul õnnestus külmast tuulest, märgadest jalgadest, niiskest telgist ja ujumas käimisest küll veidi tõbiseks jääda, aga see kõik oli seda sada protsenti väärt. Väga lõbus oli.

Jaanipäevast ja juuni lõpust räägin järgmine kord. Praeguseks aga hüvasti!

Cheers!

neljapäev, 7. juuli 2011

Olen veel elus

Oh jessas, ma pole tõesti kaua siia kirjutanud midagi. Tundub, et seda viga peab parandama.

Ülikool on loomulikult suveks juba läbi, 10. juuni olin juba kodus Sauel. See muidugi ei tähenda, et kõik hinded väljas oleksid. Üks õppejõud ei suvatse kohe üldse asjaga ühele poole saada, aga mis seal ikka. Peab ära kannatama.

Eile käisin Tallinnas Kaisa sünnipäeva tähistamas Kaisa, Suzanni ja Jännuga. Läksime Linnahalli kõrvale mere äärde ja pidasime piknikku. Väga sobivalt ei olnud keegi meist päeva jooksul korralikult söönud, seega hakkas vahuvein üsna hästi pähe. Edasi liikusime Boheemi ja sealt edasi F hoonesse, kus istusime pikemalt ja võtsime igaüks veel joogi. Väga mõnus istumine oli, aga sellega minu õhtu ei lõppenud. Nimelt viimane rong, mille aja mu ema mulle andis, ei sõitnudki üldse. Kell oli siis juba üksteist läbi ja ilmselgelt ei liikunud ka ei bussid ega marsad enam Sauele. Olin üsna nigelas seisus. Minu tegutsemisvariandid olid kas hommikuni linnas olla, kuni transport jälle liikuma hakkab või kraapida kuskilt taksoraha kokku. Esimene variant ei ahvatlenud mind eriti ja viimasega oleks asi raskeks läinud, kuna mul on näpud üsna põhjas. Jalutasin üksi vanalinnas ja otsustasin lõpuks hoopis nr 18 bussiga Laagrisse sõita ja sealt jalgsi Sauele umbes 6-8 km kõndida(ei teagi täpselt kui palju). Jõudsin Laagrisse, kõndisin umbes kilomeetri või kaks ja siis tüdinesin ära. Kogusin tükk aega julgust ja tõstsin pöidla üles. Eelnevalt mõtlesin, et äkki tasuks vanematele sõnum saata, et hakkan Laagrist hääletama, juhuks kui ma salapäraselt ära kaon. Seda ma aga ei teinud ja juba neljas auto võttis mu peale. Pisut kahtlane oli veerand üks öösel üksiku mehe pimedasse autosse istuda. Mees osutus aga üsna toredaks ja tõi mind linnavalitsuse ette ära lausa. Lõpp hea, kõik hea.

Olen ka vahepeal ringi liikunud ja tegevust on küllaga olnud, aga sellest räägin arvatavasti hiljem. Praeguseks adjöö!

Cheers!