See on hetkel üks minu lemmiklaul. Lauljal on nii mõnus hääl ja video on ka päris hea. :D
teisipäev, 17. november 2009
Music
Käisin laupäeval Roch&Roll Heaven'is punk kontserdil kõrvaltoakaaslase Kaisaga. Esines viis bändi: Sodi, Monstercöuq, Maleva, John Stuart Mill ja Puukentsefaliit, millest ära kuulasime neli esimest.
Sodi oli päris tavaline, mittemidagiütlev saagimine ning ei olnud oluliselt meeldejätmist väärt. Monstercöuq oli aga päris huvitav. Nende muusika ei olnud küll väga kvaliteetne, aga laulusõnad olid see-eest lihtsalt geniaalsed! :D Ühe laulu sõnad olid midagi umbkaudu sellist: "Hei-hei, olen kubemetäi!...Nüüdsest elan su kubemekarvadegaaa!" Yeah, nende sõnade üle sai naerda küll. Kaasa aitas muidugi ka see, et solist oli ikka päris purjus, kulistas laval Vana Tallinnat, endal nägu markeriga ruuduliseks kritseldatud ja kooris riideid seljast vähemaks.
Maleva jättis mulle lihtsalt negatiivse mulje. Trummar ilmselgelt ei osanud midagi teha oma instrumendiga, isegi mina oleksin osanud neid trumme paremini peksta ja see juba peaks midagi ütlema. Bändi liikmed olid suured, maikade ja pikkade juustega tüübid ning kuigi ma ei ole eriti hea arvustaja selle koha pealt, tundus mulle, et nende muusika ei meenutanud just eriti punki, rohkem metalit või midagi sellist. Aa, nende esinemise ajal jooksis Monstercöuqi solist aluspesu väel publiku seas ringi... :D
John Stuart Mill meeldis mulle kõige rohkem ja see, et solist Märti tean, ei mänginud selle otsuse tegemises olulist rolli. Nende muusika oli kõige kvaliteetsem. Kohe oli näha, et kõik valdasid oma pille ja laulusõnad olid selged ja arusaadavad. Mulle meeldivad bändid, kelle sõnasid kuulen muusika taustal ja saan aru ka nendest. Enda üllatuseks tundsin isegi kolm laulu ära ning lõpetuseks esitasid nad minu lemmiklaulu ka.
Õhtu lõpetasime Krooksus ning koju jõudsime umbes nelja paiku.
Cheers!
Sodi oli päris tavaline, mittemidagiütlev saagimine ning ei olnud oluliselt meeldejätmist väärt. Monstercöuq oli aga päris huvitav. Nende muusika ei olnud küll väga kvaliteetne, aga laulusõnad olid see-eest lihtsalt geniaalsed! :D Ühe laulu sõnad olid midagi umbkaudu sellist: "Hei-hei, olen kubemetäi!...Nüüdsest elan su kubemekarvadegaaa!" Yeah, nende sõnade üle sai naerda küll. Kaasa aitas muidugi ka see, et solist oli ikka päris purjus, kulistas laval Vana Tallinnat, endal nägu markeriga ruuduliseks kritseldatud ja kooris riideid seljast vähemaks.
Maleva jättis mulle lihtsalt negatiivse mulje. Trummar ilmselgelt ei osanud midagi teha oma instrumendiga, isegi mina oleksin osanud neid trumme paremini peksta ja see juba peaks midagi ütlema. Bändi liikmed olid suured, maikade ja pikkade juustega tüübid ning kuigi ma ei ole eriti hea arvustaja selle koha pealt, tundus mulle, et nende muusika ei meenutanud just eriti punki, rohkem metalit või midagi sellist. Aa, nende esinemise ajal jooksis Monstercöuqi solist aluspesu väel publiku seas ringi... :D
John Stuart Mill meeldis mulle kõige rohkem ja see, et solist Märti tean, ei mänginud selle otsuse tegemises olulist rolli. Nende muusika oli kõige kvaliteetsem. Kohe oli näha, et kõik valdasid oma pille ja laulusõnad olid selged ja arusaadavad. Mulle meeldivad bändid, kelle sõnasid kuulen muusika taustal ja saan aru ka nendest. Enda üllatuseks tundsin isegi kolm laulu ära ning lõpetuseks esitasid nad minu lemmiklaulu ka.
Õhtu lõpetasime Krooksus ning koju jõudsime umbes nelja paiku.
Cheers!
Tellimine:
Postitused (Atom)