Actor of the week

My actor of the week seems to be Michael Fassbender - a 33-year-old hunk of a man born to a German father and an Irish mother. He seems to have been on the map for quite some time now, but he first came to my attention when I watched the movie "Jonah Hex" where he played a slightly psychotic bad guy and looked delicious doing it.



I was especially drawn by his character's tattoo that started somewhere under his shirt and came up to include his chin. It somehow made him look more handsome... or maybe it was just the bad boy charm talking, I'm not certain.

After seeing him in the movie, I became intrigued. I started looking for more movies with him in them and upon further inspection, I discovered that I have already seen several films he has played in, I just haven't noticed him. What a pity, I could have been stalking him for ages by now... :D

He has played in "300", "Inglourious Basterds", "Jonah Hex" and "Centurion" - those are the movies I've seen. I plan on watching "Hunger" and "Eden Lake" next and both movies seem pretty promising. He seems to be a brilliant actor and he has proven to be good as both a protagonist and an antagonist, so why haven't I noticed him before?



If his looks don't do it for you, then just listen to him speak in an Irish accent and you'll definitely see what I mean. :D

I have no idea why I wrote this in English, but here you go.
Cheers!

Reede õhtu Tartus

Hahaaa, täna oli põnev päev. Jõudsin ühelt huvitavalt peolt tagasi ja kolm kutti seisavad mu ühikas liftide ees. Ignoreerisin neid enam- vähem ja kõndisin liftide juurde, et oma korrusele sõita ja magama minna, aga poisid pidasid kinni ja hakkasid minuga rääkima. Nimelt tahtsid nad teada, mis pubid veel lahti on (kell oli parasjagu viis läbi natukene). Ütlesin neile, mis ma teadsin ja nad otsustasid Nott'i poole sammud seada. Enne tahtis üks neist aga minu numbrit saada, kuna oli enda sõnul huvitava tutvuse teinud enda ühikas elava inimesega. Mul polnud selle vastu midagi, vahetasime numbrid ja kõndisime oma teed. Umbes poole tunni pärast (kui olin juba peaaegu magama jäänud) helises telefon ja sama tüüp küsib minult: 'Kas sa kahe kutiga hullata tahaksid?' Olin kergelt unesegane ja suutsin vastu öelda vaid: 'Möh?' Lõppkokkuvõttes sain talle selgeks tehtud, et ma ei taha nendega hullata, ent ta võttis seda kui kutset, et ta võib minuga homme ühendust võtta. Mul on selline tunne, et ma hommikul tõsiselt kahetsen, et talle oma numbri andsin...

Good deed of the day

Suutsin veenda Kitit Halloweeni pidu enda juures pidama laupäeval, kuna olen alati tahtnud osaleda kostüümipeol. Korraldaja olemas, koht olemas ja mõte geniaalne, kuid nüüd seisan vastakuti probleemiga, mida selga panna. Perfect. Olen suht ideevaene inimene, seega ei suuda niisama midagi kokku sobitada, et ägedat riietust saada. Probleemile pakkus potensiaalset lahendust Vanemuise teatri kostüümilaenutus, ent kuna ma ei suutnud valida Metshaldja ja Džinni riietuse vahel, tulin hoopis tühjade kätega sealt tulema. Nõnda olengi algses nullseisus tagasi. Ideas anyone?

Vanemuisest kodu poole liikudes otsustasin poest läbi minna ja natuke külmkapitäidet osta. Valides endale ilusaid tomateid märkasin silmanurgast ühte vanemat naisterahvast kergetes raskustes. Nimelt oli ta lühike ja üsna nõrk ning ei saanud soovitud kapsast riiulilt kätte. Hetkeks tundus, et ta saab juba hakkama, ent kui nägin, et see nii ei ole, astusin ligi ja pakkusin abi. Niimoodi aitasingi vanadaamil natuke sisseoste teha. Tema siiralt üllatunud ja tänulik nägu panid mind mõtlema, et selliseid asju peaks tegelikult tihemini tegema. Võib-olla kui ma astuks sagedamini reaalsesse maaila, selle asemel, et kõndida ringi oma sisemises mullis, märkaksin selliseid asju rohkem. See pisike heategu, mis tõi naeratuse selle naise näole, tegi ka minu tuju väga heaks.

Teinekordki!

Flashes

Mõnus soe on olla. Pehme voodi, hea uni. Sirutan ennast pikalt välja nagu kass ja lähen kellegile vastu. Paus. Avan silmad. ...võõras lagi, võõras voodi. Peaaegu ei julge kõrvale vaadata.

Oeh, õnneks Kiti. Nii... pea hämmastaval kombel ei valuta. Rind kleepub millegi pärast, jala peal on uus sinikas ja nabas on soola. Mis eile toimus??

Kaisa juures õlu. Zum Zumis õlu. City baguett(mmmm jumalik). Krooksus õlu. Tantsimine. Tequila. Bodyshotid baariletil. (Hmm... see seletab soola nabas.) Veel õlut. Drunk texting. Herne pood. Ühikas. Viisin prügi välja (kell 4 öösel!!). Kiti kutsub enda poole. Pakin asjad. Pooleldi pidžaamas läbi Tartu. Girl talk till 6 in the morning. Uni.

Esmaspäeval joomine pole hea idee.
Cheers!

Külad

See nädalavahetus käis Kalev meil Tartus külas. Tema sõnul tuli ta Tartusse naistesse, sest Tiina on Saksamaal ära detsembrini ja Tallinnasse on jäänud vaid ta meessoostsõbrad. Reedel hängis ta päeval Paula ja Paula poisiga ning õhtul ühinesin ka mina nendega ja mängisime paar mängu piljardit. Pärast tegime Paulaga Kalevile väikese pubitiiru ka. Näitasime talle Mökut, Zavoodi, Krooksu ja Illegaardi. Vahepeal ühines meiega ka Nups. Käisime ringi, võtsime paar jooki, Kalev käis kaks korda üle kaarsilla ning lõpuks suundusime koju magama.
Laupäeval sain Kaleviga varakult kokku ning veetsime natukene aega Kaubamajas, käisime Eval Montonis külas, chillisime Tuuli juures mõnda aega, käisime Püssirohukeldris söömas ja Püssi punast joomas ning õhtul tähistasime Eva sünnipäeva. Nagu Tartus ikka kohane, liikusime Eva juurest edasi linna peale ja veetsime ülejäänud õhtu Trepp!is. Või noh, vähemalt nii kaua, kuni Kalev veel ärkvel püsis, olime Trepp!is. :D Üks hetk väsis ta ära ja liikus Tuuli võtmetega korteri poole magama. Meie Tuuliga seiklesime aga mööda Estica konventi umbes seitsmeni hommikul.
Tuuli pidi varajastele ärkajatele pannkooke hommikul küpsetama, seega läksin sinna kõhtu täitma ning ühikasse teki alla jõudsin alles kümne ajal.
Iga kord, kui konventi satun, mõtlen: 'Never again'. Aga paratamatult leian ennast sellegipoolest jälle sealt.
Cheers!

VAU!

Summer happenings

Üritan lõpuks ometi suve tegevustest kirjutada, kuigi olen palju unustanud juba. Eks vaatab, mis välja tuleb. :P Ühes varasemas postituses olen juba suve esimese poole tegevustest pikemalt rääkinud, seega jätkan enam-vähem sealt, kust pooleli jäi.

Suve jooksul oli palju selliseid õhtuid, kus toimusid mõnusad ja muhedad chillimised näiteks Kalevi, Raineri, Reili või minu pool, mitte samade seltskondadega küll. Kuna neid oli kokkuvõttes üsna palju ja tihedalt, siis on nad mul peas kergelt kokku sulandunud ning ma ei oska neist pikemalt teile rääkida. Usun, et kõiki õhtuid saab kirjeldada lühidalt sellega, et need olid üsna lõbusad.

Juuli lõpus ühel esmaspäeval otsustasime Tuuliga Keila-Joale tema suvilasse sõita jalgratastega ning seal rahulikult aega veeta. Sattusime üsna palavale päevale, seega kohale jõudes olime üsna läbi higistanud ennast ning suundusime kohe ujuma, et maha jahtuda. Esimestel päevadel olid suvilas ka Tuuli vanemad. Aitasime neil natukene erinevaid majapidamisasju teha, näiteks ülipikkasid puulatte saunamaja teisele korrusele toimetada. See oli kergelt raske, kuna üles sai vaid redeliga, seetõttu neid latte sealt ei saanud transportida ning tegime seda hoopis akna kaudu. Sellega sai isegi omamoodi nalja.
Üldiselt mõnulesime niisama, võtsime päikest, käisime ujumas ja ratastega sõitmas, tegime värsketest aiasaadustest süüa ning põhimõtteliselt laisklesime. See oli suve jooksul üks lõõgastavamaid nädalaid vist. Ühe raamatu sain ka vähemalt läbi loetud seal olles! Success!
Eelviimasel päeval tegime tüdrukute õhtu ja külla tulid Maria, Eva P, Sannu, Liina ja Anna. (Loodetavasti ma kedagi ei unustanud sealt nimekirjast...) Tegime sauna, mängisime ühte mängu, mille nimi mulle hetkel ei meenu, sõime, jõime ja rääkisime juttu. Paljusid ei olnud pikka aega nähtud, seega väga lahe oli kuulda, kuidas neil vahepeal läinud on.









Veidi peale suvilas käiku pidin nädalavahetuseks perega Põltsamaale või Põlvamaale (ei mäleta täpselt kuhu)RMK majja puhkama minema, aga väga tüüpiliselt langesid kaks asja kokku ja ma pidin valima. Nimelt pidi Roosi bachelorette party toimuma samal nädalavahetusel ning kuna ma ei teadnud kedagi teist pulmalistest ning see oleks ideaalne võimalus nendega sõbrunemiseks, siis tundus see veidi olulisem ja otsustasin perega mitte minna. Tüdrukute õhtul osalesid 7 tüdrukut kokku, kellest teadsin vaid Roosit. :D Igatahes, kogunesime Roosi maja ees, sidusime tal silmad kinni ning viisime ta Kadrioru parki, kus fotograaf meist erinevaid pilte tegi. Edasi liikusime Nõmmele Annese koju, kus sõime, jõime ja mängisime erinevaid mänge. Muuseas õppisime teineteist ka paremini tundma. Edasi liikusime bussiga linna ja vahepeal pidi Roosi kirjutama õhupallidele oma ekside nimed ning need võõrastele maha parseldama, et need temast võimalikult kaugele viidaks. Mõte oli õhupallid tasuta lihtsalt ära anda, aga kaks kutti tahtsid neid osta ning lõppkokkuvõttes sai Roosi niisama 50 krooni endale. :D Õhtu lõppes klubis tantsides ja trallitades.









Kohe järgmisel päeval kutsus Tuuli mind oma tädipojaga purjetama. Olime ammu juba rääkinud sellest, et ma pole kunagi purjetamas käinud ja õudsalt tahaks minna. Mina pidasin silmas, et võiks sellise paaritunnise tripi teha, aga tuli välja, et plaan oli hoopis Tallinnast Pärnusse transportida üks purjekas ja selleks pidi kuluma umbes kaks päeva. Ega ma palju mõtlema ei pidanud, muidugi olin nõus! Läksime esmaspäeva õhtuks Tallinna sadamasse, et Tuuli tädipoja Meelisega kokku saada, asjad ära panna ning poodi söögiasju ostma minna. Olime esimesena kohal ja pidime teisi päris pikalt ootama. Vahepeal saime aga üht teist purjekat seest vaatama minna, millel olid parasjagu neli vana taani meest. Nad olid väga uhked oma täisvarustusega võistluspurjeka üle ja näitasid seda meile üsna hea meelega. Kui teised lõpuks kohale jõudsid, läksid nad poodi ja jätsid minu Tuuliga purjekat valvama. Lõppkokkuvõttes osalesid reisil 5 kutti, mina ja Tuuli. Nii tore! :D Liikuma hakkasime plaanitust umbes 2 tundi hiljem.
Reisi esimesed kaks päeva olid päris karmid, sest lained olid väga suured, purjekas oli pidevalt kreenis ning minul läks üsna varsti süda pahaks. Esimese päeva veetsin vaheldumisi pead ämbri kohal hoides ja magades siis. Järgnevad päevad olid see-eest aga super ilusad. Päike oli väljas, õhk värske ja seltskond mõnus. Plaanitud kahepäevane reis osutus hoopis neljapäevaseks, sest tegime vahepeal Muhu sadamas söögipeatuse, siis otsustasime nalja pärast Kihnu saarele ööseks minna, kus ma varem käinud ei olnud, ja muidugi kolmandal päeval triivisime mootori ja purjeteta Pärnusse. Ei tahtnud kohe üldse reisi lõpetada ja kohale jõuda. Kolmandal päeval oli kõige ilusam ilm üldse, võtsime päikest ja käisime ujumas. Sain esimest korda liikuvast paadist vette hüpata ja siis ennast nööri abil pardale tagasi tõmmata. Ütlemata kift oli. Samal õhtul otsustasime Pärnusse edasi jääda, pidutseda ja klubisse minna. Mul oli neljapäevaks varakult Sauele vaja saada, et keemilisest puhastusest oma pidulik kleit ära tuua, seetõttu kutsusin Reili ka Pärnusse, et ta saaks meiega pidutseda ning hommikul kaine rool olla ning meid koju toimetada. Pidu oli päris lahe. Ööseks kobisime kõik purjekasse magama (kes varem kes hiljem) ning neljapäeva lõuna paiku läksime koju. Olen päris kindel, et see oli mu selle suve kõige lahedam sündmus. Aa, esimest korda käisin ka päevasel ajal alasti meres ujumas. Hihii.





Reedel ehk järgmisel päeval pidin juba varakult Balti jaamas olema, et hakata Otepää poole Roosi pulma sõitma. Pulm toimus Cantervilla lossis, kus kõigile oli olemas ka ööbimiskoht. Tseremoonia ja suurem osa peost toimus lossi aias järve ääres, vaid söögilaud oli siseruumidesse tehtud. Õnneks oli tol päeval imeilus suveilm ja kõik laabus ideaalselt. Üldse terve pulm oli nagu mõnest muinasjutust võetud, täiesti hämmastav. Väga väga ilus ja lõbus oli. Ja mind valiti pulmakroonikuks! :D



Naised reas


Noorpaar Roosi kursakaaslastega






Roosi ja Tanel


Cantervilla loss


Kõigest päris ei jõudnud kirjutada, aga see sissekanne hakkas juba liiga pikaks kujunema, seega lõpetan praeguseks ära. Varsti kirjutan ülejäänud sündmustest ka.
Cheers!

What to do...

Uus kooliaasta on täies hoos. Loenguid on eelmisest aastast rohkem, need hakkavad varasematel kellaaegadel ja on kergelt igavamad. Kuigi aasta alguses on alati lihtsam, on juba praegu aru saada, et õppejõud ei kavatse kohe üldse mitte armu anda.

Üldiselt on selline tunne, et kõik hakkab jälle täpselt sama rada minema, mis eelmine aastagi. Samad inimesed, samad peod, samad lollused, ent hing on valmis hoopis uuteks ja põnevamateks asjadeks. Ei oskagi kuidagi praktikasse panna seda soovi, seepärast liigun ikka vanaviisi edasi. Tegelikult pole sellelgi midagi viga, üsna lõbus ja huvitav on olnud. Aga ihkan midagi teistsugust, head vaheldust.

Vahelduse saamine oli ka üks põhjuseid, miks oma juuksed taas maha lõikasin. Ei midagi drastilist, poisipead ei kavatse ma niipeagi korrata, ent lühemaks kõvasti lõikasin sellegipoolest. Juuksurist välja astudes otsustasin kohe värvi ka vahetada. Kaisa abiga sai siis mulle veinipunane värv pähe möksitud ning nüüd olengi sellist lillakas-punast karva chica.

Enivei, mingi aeg peaks suvest ka siiski kirjutama, aga võtan siiani hoogu alles selleks. Eks näeb.
Cheers!

Aabits kaenlas ja ärevus põues...

...koolikell heliseb, algamas tund.
Klass ja tahvel ja ainult head hinded,
ootamas koolijuts sinnnndd!!!
Khm...

Igatahes, esimesed loengud on alanud! Täna nühkisin lausa pea 6 tundi koolipinki ja neist esimese kahe tulemus oli selline:



Joonistada ma küll ei oska, aga vähemalt pakkus see mulle ja ka nii mõnelegi teisele tükiks ajaks tegevust ja rõõmu.

Esimesed loengud olid kõik väga ajaloolise maiguga, seepärast ei suutnud ma ka 100% oma tähelepanu nendele pühendada, ent miski ei saa olla hullem, kui ärgata homme hommikul kell 7 üles, et minna rootsi keele praktikumile. Peakski magama minema nüüd..
Cheers!

Vihm ja trall

SUNfestil sai igatahes ära käidud. Alguses oli plaanis Raineri, Janne ning Reiliga minna, aga kuna õhtu poole hakkas müristama ja padukat sadama, siis Janne ja Rainer leidsid, et nad läheksid pigem ilusama ilmaga järgmine kuupäev neid Tallinna hoopis kuulama. Reili oli aga suhteliselt valmis ka vihmaga minema ja moosis Edithi meile kaineks rooliks. Ei läinudki kaua kui olime juba Keilas, piletid ostetud ja lava juures tšillimas.

Terve õhtu oli taevas pilves olnud, aga pidevalt ei sadanud, kuid Keilasse jõudes tibutas lakkamatult ning vahepeal tuli isegi hoogsamalt vett alla. Lõppkokkuvõttes olime pesuni välja läbimärjad ja soojendasime ennast aeg-ajalt Jäägermeistri ampullitäitega. Õnneks oli õhk soe ning külm ei hakanud, kuigi olin varrukateta pluusi väel ainult ja kell oli üsna palju ka. Reilile kui Padari hullule oli õhtu väga korda läinud ja isegi minule täitsa meeldis lava ees sheikida ja näppu visata.

Nii palju kui vihm ka ei üritanud, ei suutnud see meie õhtut rikkuda, täitsa lõbus oli. Kodus sai kuivad riided selga ja võimalik haigestumine välditud. Nüüd tekkis ainult üha suurem isu kontsertidele minna, aga kahjuks hetke finantsolukord seda eriti ei luba. Masendav. Aga noh, mis seal ikka.
Cheers!

Suvi

Pikk paus on olnud pärast viimast postitust. Nii, mis vahepeal toimunud siis on..
16. juunil lõppesid minu eksamite ja esseede poolt põhjustatud piinad. Esitasin viimase essee ja olingi vaba. Tulemuste väljapanemisega läks õppejõududel kohutavalt kaua aega, aga lõppkokkuvõttes selgus, et parandasin oma keskmist hinnet imenatukene ja ühelgi eksamil ei põrunud, seega olen väga rahul.

18. juunil toimus Põltsamaal ühes lahedas jõeäärses kohas kursaõe Kerttu sünnipäev. Pidu oli tegelikult kahe asja tähistamine: Kerttu sünnipäev ja ta venna ülikooli bakalaureuse lõpetamine, seega oli kohal väga mitmekesine rahvamass. Õhtu jooksul sai võrkpalli mängitud, koduõlut proovitud ning saunas ja ujumas käidud. Hommikul tuli isa Tallinnast mulle järgi, viis Tartusse ning veidi aja pärast suundusime juba Kosele Janne 25. sünnipäevale.

Vahepeal sai ka Pärnus Reiu rannas telkimas käidud perega. Reede õhtul sõitsime Raineri, Janne ning Reili ja lastega kohale, et telkimisplatsi leida ning hiljem liitusid meiega ka vanemad ja veidiks ajaks isegi Rauno oma lastega. Telkimas oli ülimõnus ja muhe. Ilm oli hommikul selline tuuline ja pilves, aga vesi oli ütlemata soe, seega rannast ei meelitanud miski puude vahele tagasi. Kaevasin Sandraga auku vee sisse ning ehitasime Lossi ja hiljem mahajäetud saare. Teadagi hakkab päike tegutsedes kõige paremini peale ja üks hetk kui mul tuli pähe oma nahka vaadata, avastasin, et veidi roosa on. Mõtlesin, et see natukene pole hullu midagi ja olin veel rannas edasi. Lõpuks õhtul, kui oli aeg sääskede kaitseks riided selga panna ja päikseloojangut vaadata avastasin, et olen totaalselt põlenud ja riideid oli valus selga panna. Ups. :D Aga lõkke ääres lõkkekartulite ja vahukommide küpsetamine pühkisid viimsegi valu mõtteist ja äärmiselt hea oli olla.

Õnneks ei hakkanud ma nahka ajama peale seda põletust ja tõmbusin ilusti pruuniks. Aga alati võiks pruunim olla, kas pole nii? Üks teine päev, kui oli ilus ilm, läksime Reiliga, Riti ja Stiinaga randa aega veetma. Päike oli suhteliselt intensiivne ja vesi mõnusalt jahutav, aga päris kiiresti hakkasin tundma, et päikse käes ei ole enam hea olla. Koju jõudes tõdesin taas, et olen põlenud ja seekord ma naha ajamisest ei pääsenud.

Juulis ühel nädalavahetusel oli meid perega kutsutud tädi Õnneli 55. sünnipäevale Voosemetsa turismitalusse, mida nad ise peavad ning see oli samaaegselt ka omamoodi suguvõsa kokkutulek. Sünnipäev sattus kohutavalt palavale päevale, seega sai päeval kella kahest juba hakatud värskendavaid jooke tarbima, mis muu seas sisaldasid ka alkoholi. :D Õnneks leidsime veidi tegevust võrkpalli ja saunas käimise näol, muidu oleksime päris ruttu kõik ära kustunud kuskile. Mina muidugi, loll nagu ma olen, pidutsesin üksi meestega kaheksani hommikul ning muidugi tarbisin ka väga erinevaid jooke segamini, seega kui ma järgmiseks õhtuks kaineks sain, hakkas üks korralik tuumapohmell. Aga vähemalt oli lõbus! :D

Üks päev saime Evaga koos linnas Kaleviga kokku ja läksime piljardit mängima. Ma suutsin Tartus Kalevi piljardi pisikusse nakatada. :D Hiljem ühines meiega ka Tiina ja mõne aja pärast kujunes väiksest chillimisest hoopis Tõnise ärasaatmispidu kui Tõnis ja Jürgen kohale jõudsid, sest tuli välja, et Tõnis pidi järgmine päev juba sõjaväkke minema 13 kuuks. Täitsa vahva oli jälle juttu ajada, aga meil tuli varsti buss ning sõitsime Sauele tagasi, kuna vaatamata sombusele ilmale oli talumatu palavus. Kodus oli palju parem olla ja pealegi tahtis Eva jalkat vaadata. :D

Siin sündmusi uuesti lugedes jääb endale mulje, et tegevust oleks nagu küll olnud, aga kui mõelda, et need asjad on pooleteist kuu peale jaotatud, siis on neid ju siiski häbiväärselt vähe. Peab veel midagi ette võtma! :D Täna peaksingi SunFestile minema, loodetavasti on seal lõbus!

Cheers!

Two down, four to go

Täna hommikul käisin selle semestri teist eksamit tegemas, nimelt Ameerika vähemusrahvaste eksamit. Tänane eksam läks üsna normaalselt, aga eilne Filosoofia eksam ei läinud just kõige paremini kahjuks. Nüüd on jäänud veel kaks 4-5 leheküljelist esseed kirjutada ning lisaks veel Saksa keele, Germaani filoloogia, Tekstianalüüsi ja Inglise kirjandus keskajast barokini eksamid, mida ma absoluutselt ei oota.

Peale Kanada kirjanduse loengut läksin täna Roosi ja Anna-Liisaga Wii'd mängima ja peale seda Mökusse Stand-Up Comedy't vaatama. Kolme esinejat olin varem juba kahel korral vaatamas käinud ja teadsin, et neil on hea materjal, kuid esines ka uusi nägusid ja peamiselt just eestlasi. Pean mainima, et eestlastel tuleb asi üsna hästi välja, vaatamata sellele, et paljude nende inglise keel lonkas kergelt. Aga huumor oli hea ja läheksin neid teinekordki kuulama.

Mökust läksime Anna-Liisa ja Birgitiga Illegaardi edasi, mängisime paar mängu lauajalgpalli ning vaatasime Eurovisiooni. Täitsa muhe päev on olnud, seda enam, et viimane loengute nädal hakkab tasapisi otsakorrale jõudma.
Cheers!

Peaks kaine nädala tegema, aga tean, et see ei õnnestu

Eelmine nädal esmaspäevast pühapäevani olid tudengite Kevadpäevad. Nädal algas rahulikult Öölaulupeoga, kus olin täiesti kaine. Üritusi oli nädala jooksul tõesti rohkelt ning osad kuhu jõudsin (iseasi, kas siis osalema või vaatama), olid Pubiralli, Meie Mehe kontsert, Paabeli ja Svjata Vatra kontsert, Öötantsupidu ja Tudengiekstreem. Nädalalõpp läks aga PÄRIS käest ära. Tarbisin ohtralt alkoholi ja lõpetasin taaskord seltskonnaga korbis, kus kadus igasugune ajataju - seega sinna jõudsin laupäeva õhtul ja lahkusin pühapäeva pärastlõunal. Muidugi nii palju mul mõistust ei olnud, et kohe ühikasse magama minna... Oh ei! Läksin veel välja natukeseks, kuid sellest hetkest kui lõpuks siiski silma looja otsustasin lasta, ei mäleta enam, kuidas teki alla sain.

Kevad õhus

Hambavalu on läinud ja külmetuse olen ka peaaegu välja suutnud ravida, seega elu on helge. Väljas on soe, linnud laulavad, eileõhtune piinarikas artikli Summary kirjutamine on unustusehõlmas ning päike sulatab lumehunnikuid hiiglaslikeks lompideks. Kõige tipuks pole homseks midagi õppida ka, seega võiksin lausa õnnest ringi tantsida!

Lisaks kõigele sain täna Turja Toursilt meili, mille põhipoint oli see:

Olete võitnud Turja Tour suusamäng 2009 üllatusloosimises 1000 kr väärtusega kinkekaardi koos võimalusega võtta kaasa veel 3 sõpra samadel tingimustel! See tähendab et Teie poolt valitud sõpradel on niisamuti igaühel 1000 kr väärtuses kinkekaart.

Päris lahe, onju? :D Kõige parem on see, et ma ei mäleta, et sellises loosimises oleksin osalenud, hahaa! Kaardid kehtivad ka suvereisidel kuni 30.09.2010 kuupäevani. Mul pole õrna aimugi, mida nendega nüüd teha, kuna suusareisile minna ei taha ja suvel pigem läheksin lõbureisile kui matkareisile, aga savi. Elu on ikka ilus. :D

Hambaarstid on saatanast

Ma arvan, et kui mina peaksin sattuma mingi kurikaela otsa, kes kasutab ära minu suurimaid ja sügavamaid hirme, et minust jagu saada, siis saab see kergelt koomiline vaatepilt olema. Lõpptulemus oleks lihtsalt see, et üks valges kitlis mehike ajaks mind puuri, terava orgi ja SUURE süstlaga taga ning mina põgeneksin elueest karjudes. Sellel mehikesel oleks veel hullumeelne pilk ja sassis juuksed ka - nendeta ju ometigi ei saa.

Kummituslood

Otsustasime üle pika aja koos midagi teha terve kambaga, seega meid oli päris palju lõpuks laeva peal. Ühe seltskonna liikme perel oli juurdepääs tuntud mahajäetud välimusega erasaarele ning tänu temale oligi just see meie sihtpunkt.

Maabudes nägime, et saar on tõesti aastakümneid või isegi aastasadu unustusehõlmas olnud. Hooned olid ilma käes kannatada saanud ja lagunemas, tänavad olid prügi täis ning üle terve saare valitses veidi õõvastav vaikus. Me ei teadnud, mis seal juhtunud oli, miks saar maha jäeti ja kunagi enam asustatud ei saanud ning see teadmatus tegi saareloleku eriti põnevaks.

Poiss, tänu kellele saarel olime, jutustas meile, et saar on suhteliselt sümmeetrilise kujuga ja seepärast on kõik hooned ehitatud nõnda, et kui kõnnid otse nende vahel mööda teed, jõuad sa ringiratast alguspunkti tagasi. Seepärast pole saarel ohtu eksimiseks, kui sa just majade taga olevate mägede ja orgude vahele seiklema ei lähe.

Kõndisime selle ringi läbi ja otsustasime, et kuna oleme saarel ainukesed ja meil muud midagi teha pole, siis võiks mängida peitust. Terve saare hooned on lubatud peidupaikadeks, sest nii õpime kohta paremini tundma ja saame kõiki hooneid seest ka näha. Valisime kulli välja(või kuidas iganes peituses tagaajajat nimetatakse) ning kõik sööstsid erinevates suunades endale head peidukohta otsima.

Olin pisut segaduses ning järgnesin alguses kõigile teistele, kuna ei suutnud endale ise kohta valida. Tuuli suundus üsna pisikesse majakesse, seega mitmele inimesele see poleks sobinud. Osad inimesed suundusid ühe suure hoone keldrisse, kuid see tundus liiga hirmuäratav minu jaoks. Liina läks ühe maja lakka, kust avanes vaade poolele saarele, ja peitus heinahunnikusse, ent ma kartsin millegi pärast heinaallergiat saada ning ei läinud ka koos temaga. Lõpuks jõudsin saare suurima majani, mis oli nimelt hotell, ja suundusin kõige kõrgemale korrusele. Hotell nägi välja nagu mõne õuduka ja vesterni segu - mu silme ees avanesid pikad koridorid uste ridadega, tuled vilkusid, kõik oli värvist ära ja tolmurullid lendlesid ringi.

Ühe koridori lõpus paistis olevat üks praokil uks, otsustasin uurida, mis selle taga on. Ruumi astudes olin hämmastunud - arvatavasti oli see ainuke koht saarel, mis oli säilitanud oma originaalse ilu. Tuba soojendas pehme lambivalgus, põrandad olid kaetud Pärsia vaipadega ning mööbel oli ilmselgelt antiikne ja märkimisväärselt ilus. Mu ees laius akendega kaetud sein, mille ainukesest uksest pääses terrassile. Terrassilt ei avanenud vaade mitte tänavale, vaid rohelevatele mägedele ning orgudele ja nende taga sillendas sinine meri. See kõik oli nii kaunis, et unustasin peitusemängu sootuks ning hakkasin hoopis ruumi lähemalt uurima.

Ruumi oli arvatavasti asustanud noor tütarlaps, kelle maali leidsin tolmuga kaetud pildiraamist voodi kõrvalt. Toas oli teisigi asju: järjehoidjaga raamat aknalaual, pooleliolev linik elutoalaual ning heegeldamistarbed selle ümber. Täispikkuses ovaalpeegli kõrval seisis ämblikuvõrkudega kaetud kingapaarike ning nende kõrval oli lihtsalt hämmastav vanaaegne riidekapp. Pooleldi kaheldes, ent samas lootes, et kapist midagi leian, avasin selle uksed ja ennäe! Kapp oli täidetud kleitide ja korsettidega ning põhjas ilutses veel kingakesi. Alateadvuslikult sirutus mu käsi kauni heleroosa-valgekirju sitside ning pärlitega kaetud kleidi poole. Tõstsin selle enda ette ja imetlesin ennast peeglist, kuid enne kui ma midagi aru olin saanud, oli kleit mu käest rebitud ning lehvivas riides vihast tulitav vanadaam riputas seda kappi tagasi. Mind vihaselt sõimates lukustas ta kapi ja enne kui olin sõnagi lausuda saanud, lahkus ta ruumist koridori. Suures piinlikkustundes tahtsin siiski vabandada võõraste asjade puutumise eest ning tormasin talle järgi, ent koridoris ei olnud kedagi, isegi kontsade klõbinat polnud kuulda. Tuppa naastes olin šokeeritud, kuna kadunud olid raamat, pildiraam ja heegeldamisasjad, isegi kingad peegli kõrvalt. Mäletan selgelt, et vaatasin oma silmadega, kuidas vana naine kapi lukustas, ent nüüd olid uksed pärani ja ühtegi kleiti polnud enam näha.

Ruum ei tundunud enam üldse nii kaunis, vaid hoopis hirmuäratav - varjud justkui haarasid mu järele ning pimedatest nurkadest kostusid kummalised hääled. Suures paanikas oli mu peas vaid üks mõte - pääseda teiste inimeste juurde, ning jooksin nii kiiresti kui jalad suutsid tagasi sadamasse. Seal nägin, et kõik mu sõbrad olid juba laeval ja valmis lahkuma. Suures mahajäämishirmus sprintisin laeva poole, komistasin ja... ärkasin üles.
Cheers!

Jag är så duktig!

Tavaliselt, kui ma kodus käin, kasutan seda aega kaua magamiseks, laisklemiseks ja kõige hea ning parema söömiseks, ent pean tõdema, et seekord sai Sauel olles päris palju vajalikke asju tehtud. Peaks lausa ennast aplodeerima või suure punase risti seinale tegema!

Mida siis nii kasulikku tehtud sain? Suutsin leida uue, ülihea ning toreda hambaarsti, kelle külastamine oli ootamatult valutu, isegi võiks öelda, et meeldiv. Minu puhul on see väga suur kompliment, sest olen eluaegne hambaarstide kartja olnud. Nimelt pidid mind väiksena kolm inimest tooli peal kinni hoidma, et hambaarst saaks mu suus midagi korda saata.

Nii, mida veel? Sain lõpuks ometi perearsti juures käidud ja kõiki oma kummalisi haigusi kurta, mis mind vahepeal häirinud on ning minu tavapäraselt tumba arst oli vahelduseks isegi päris asjalik. :D

Kõige rohkem meeldis mulle aga see, et leidsin lõpuks aega lõpetada pooleliolnud raamat, sest mida kiiremini kohustuslikud 1000 lehekülge loetud saan, seda kiiremini saan selle kohustusega ühele poole. Alguses ei tundunud raamat üldsegi huvitav, ent üks hetk olin nii lummatud, et kui kella lõpuks vaatasin, oli see hommikul kell viis!

Raamat oli Elizabeth Gaskelli romaan "North and South", mille põhiteemaks olid suhted Põhja- ning Lõuna-Inglismaa vahel. Paljultki meenutas see Jane Austeni raamatut "Uhkus ja eelarvamus", sest just uhkus ja eelarvamus olid peamisteks probleemiallikateks põhja- ning lõunalaste vahel. Muidugi oli raamatus kangelanna, kes ei olnud traditsiooniliselt ilus, ent kaunis oli ta sellegipoolest, ning loomulikult tõmbasid mehi tema veatud kombed, tihtipeale paljudele ebameeldiv ausus ja terav mõistus. Mr Darcy tegelaskujule vastas selles raamatus aga rikas, kuid mitte nii haritud ja kombekas kui meie Fitzwilliam, tööstur Mr Thornton. Paar jagas harva sama arvamust ning tihtilugu lõppesid nende vestlused tormaka lahkumisega. Romaani oli lõbus lugeda ning lõpp jättis hea tuju terveks päevaks, seega soovitan. Lõpuks jääb ikka vaid igivana küsimus: Miks tänapäeva mehed ei või nii siirad, truud, härrasmehelikud ning üleüldiselt täiuslikud olla?!

Igatahes, süüa ja magada sai endiselt mõnusalt ning järgmine nädalavahetus olen taas Sauel. Muide, mulle toodi ka lilled, mis mul naistepäeval saamata jäid, kuna olin Tartus. Nii tore!
Cheers!

Tulevikuks

Regina, ära joo enam kunagi Püssipunast, kuid kui seda ikka teha otsustad, siis piirdu ühega. Vastasel juhul jääd väga kiiresti purju ja sind ootavad hommikul vaid hägused mälestused eelmise õhtu lollustest, peavalu, iiveldustunne ning sa ei saa aru, kus on põrand ja kus lagi. Kindlasti võid arvestada sellega, et kuni õhtul umbes kuueni ei püsi sul ükski söök ega vedelik sees ning sa ei suuda mitte kuidagi normaalselt funktsioneerida. Kui sa siiski otsustad kõikidest hoiatustest ja varasematest halbadest kogemustest hoolimata seda kõike uuesti läbi teha, siis jumala eest ära vea ennast järgmisel hommikul selle tuumapohmelliga seminarile. Seal on palju energilisi, jutukaid ja säravaid inimesi pisikeses klassiruumis, kes ei mõista, et nende kära volüüm ületab sinu taluvuspiiri, sul on õhupuudus ning sul on hädasti vaja seina, kuhu oma pead toetada. Seal ootab sind ka õppejõud, kes paneb sind ettekandeid kritiseerima, nuputamisülesandeid lahendama ja kõike muud sarnast tegema, milleks su aju peale eelmise õhtu pidutsemist lihtsalt võimeline ei ole. Lisaks sellele on alati oht, et tühjendad oma mao vähesegi sisu kursusekaaslaste ette või kuskile tänavale ning seda tuleb IGA HINNA EEST VÄLTIDA!!! Õnneks pole seda viimast veel juhtunud, aga parem oleks, et ei juhtu ka!
Edu järgmiseks joominguks!
Cheers!

Release your inner whore

Huvitaval kombel tuli ühes Religioon õhtumaises kultuuris loengus teemaks hoopis psühholoogia. Põhiliselt rääkis õppejõud alateadvusest erinevate filosoofide käsituses. Freudist ja Jungist oli peamiselt juttu ning viimase mehe teooria see oligi, millest rääkida tahtsin, kuid ka Freudil on siin käsi sees. Eelnevalt mainin, et sel teemal on mõtisklenud valdavalt meesfilosoofid ning seepärast on teooria ka šovinistlikku laadi ning meeste vaatepunktist.

Igatahes, kui inimene sukeldub enda alateadvusesse (ning väidetavalt peaks iga inimene seda vähemalt korra oma elu jooksul tegema), võib ta kohata kolme olevust ja need on: Vari, Ise ning Anima/Animus. Need kolm olendit ei ole ükski inimese täpne kujutlus, vaid need kõik kokku moodustavad antud indiviidi isiksuse.

Kui inimene süübib alateadvusse, kohtab ta kõige esimesena Varju. Vari on arvatavasti sünge ning hirmuäratav, kuid tegelikult on see inimese enda kõige halvemate omaduste kehastus. Omaduste, mis talle enda juures kõige vähem meeldivad. Astudes vastu Varjule, suudab inimene aktsepteerida enda vigu ning neist üle olla, neid parandada.

Järgmisena kohtaks inimene Iset, kes võib kõige rohkem tunduda inimese tegeliku kujutusena. Tegelikult on Ise inimese enda ideaalne variant - temas on kombineeritud kõige positiivsemad jooned, mida inimene omab või soovib omada.

Viimane, keda inimene kohtab (ning kes on kogu selle postituse point) on Anima. Siin tuleb ka see šovinism mängu, mida eelnevalt mainisin. Nimelt ei ole Animal ühte tüüpi omadusi, vaid tal on neid kaks ning need on radikaalselt erinevad. Kõige levinum kujutus Animast on neitsi Maarja ning hoora segu. Meestel on naissoost Anima ning naistel meessoost, kuid kuna seda teemat on arendanud vaid mehed, ei ole Animast ühtegi naistele vastavat kirjeldust. Arvatavasti võib oletada, et ka naiste Anima moodustub samast vooruslikkuse ja pahe kombinatsioonist. Selline neitsi/hoora suhe sümboliseerib mehe ideaalset kaaslast, naist. Iga inimene otsib endale meest või naist vastavalt enda Animale.

Kuigi Freud ja Jung tunduvad naist omamoodi maha tegevat, pean nende kaitseks ütlema, et vähemalt kujutavad nad Animat peaaegu alati maoga, mis teadagi sümboliseerib tarkust, intelligentsi. Aitäh, mehed! Ma olen alati teadnud, et naised on targemad. ;)

Seega mida need filosoofid üritavad väita on see, et igas naises peitub üks sitaks seksikas mees ja igas mehes samasugune naine. Nad väidavad ka, et peame tavaelus tasakaalustama oma vooruslikkuse ning litsakuse, et ligi meelitada hingesugulane, ideaalne mees. Järelikult, tüdrukud, kes te olete suhetes pisut arglikud, mulle tundub, et filosoofihärrad ütlevad teile: "Laske oma sisemine hoor valla!"

P.S. Väidetavalt pidi see teooria olema aktuaalne ka uurimustes, mis on seotud homoseksuaalidega, kus arvatakse, et geide Anima on niivõrd dominantne, et sealt tuleneb nende naiselikkus teatud määral ning samal põhjusel võivad lesbid tunduda väga mehelikud.

Siin oli siis Pisike näide sellest, mida mina ülikoolis õpin. :D
Cheers!

Pidu->pohmakas.. pidu->nagu polekski joonud!

Teisipäeval kutsuti mind ajaloolaste ekvaatoripeole, mis toimus Maailmas. Kuna minu ala tudengid on kohutavalt igavad ja ei korralda kunagi midagi lahedat, mispärast pole meil ka oma ekvaatoripidu, otsustasin, et liitun siis ajaloolastega üheks õhtuks. Alustasime Kaisa, Räpi ja Priiduga ühikas ning meie seltskonnas istus ka Anu. Aa, Räpiga seoses oli see naljakas, et tal oli nii igav, et ta jõlkus terve päeva minul ja Kaisal sabas ja kordas mulle: "Sul on meest vaja." Tänks Räpp... Igatahes, kuna Priit oli kaine ja autoga, siis ta sõidutas meid kõiki Maailma, kus ühinesid meiega Stella ja Madiken, kes on ka ajaloolased ning Erki, Lauri, kes on Kaisa ja Priidu sõbrad. Alguses ei olnud Maailmas eriti rahvast, seepärast saagisime natukene Krooksu vahet, aga lõpuks võttis asi hoo sisse ja jäime Maailma. Seal ühinesime Hardi ja tema tüdrukuga, Kristjani, Kaido ja veel mõndade teise kursuse ajaloolastega ning veetsime lõbusalt aega. Väga tore õhtu oli (kohati ka kummaline, aga see selleks), aga üht ma teile ütlen: Ärge jooge ajaloolaste 'special' jooki sumakat! See on lihtsalt mõrv.

Kolmapäeva veetsin disney klassikaid vaadates(Sleeping Beauty, Beauty and the Beast jne) ja pohmelli ravides. :D

Neljapäeval arvasin, et püsin samuti kodus ja vaatan filme, ent Kiti kutsus välja. Ühikas oleks mul nagunii igav hakanud, seega otsustasin väljamineku kasuks ning liikusime Kitiga ta sõbra Sassi poole, kus liitusid meiega nende sõbrad Reedik ja John. Rääkisime, jõime ja kuulasime niisama muusikat. Väga naljakas oli jälgida, kuidas täiesti lampi jutu keskel Sass või Kiti Family Guy'd quote'isid või lihtsalt järgi tegid. Edasi viis teekond meid Zavoodi, kus otsisime Johnile ja Reedikule naisi ning Sass mängis neile wingman'i. :D Kitiga avastasime üks hetk, et seal ei ole mitte ainsamatki kenat meest ja otsustasime mujale vaatama minna. Sammud seadsid Krooksu poole ja viimasel hetkel jooksis Sass ka meile järgi, kuna tema töö wingman'ina oli tehtud (järgi joostes tegi ta muide eriti epic fall'i, see oli liiga koomiline!:D ). Aga kuna Sass ei öelnud teistele, et ta meiega tuleb, siis kutid tulid teda otsima ja seepärast jäid naistest ilma. Karm. :D Krooksus lõbustasime end sellega, et kritiseerisime inimeste riietusi. Mõni inimene ei vaata ikka absoluutselt peeglisse, enne kodunt lahkumist. Ühel tüdrukul oli seljas must kleit, kust alt paistsid sukarandid ning üle sukavärvli pulbitsev magu, lisaks olid tal musta värvi sukad ja jalas PUNASED KETSID. Tema sõbrannal oli oma suuruse kohta tõsiselt liiga lühike seelik seljas ning jalas sukad, mis jätsid mulje, nagu ta jalad oleksid kaetud pikkade mustade karvadega. See sama tüdruk istus veel jalad harki ka oma lühikese seelikuga. :S Mis on küll tänapäeva maailmast saanud!? Krooksus tuli lõpuks unekas peale ja umbes nelja ajal sain ühikasse magama.
Cheers!

Esimene nädal läbi

Selle nädala loengud lõppesid saksa keelega ning minu nädalavahetus võiski alata. Uued loengud on nii huvitavad sisult kui ka hirmuäratavad oma koormuse poolest ning muidugi on alati aineid, mis on eriti ebameeldivad. Õnneks avastasin ma paar päeva tagasi, et see semester ei olegi mul Foneetikat, ent see-eest vana 'sõber' saksa keel on endiselt pind tagumikus ja sellele lisandus veel Inglise Kirjandus Keskajast Barokini.

Koormus saab küll päris vinge olema, kuna pean 1000 lehekülge omavalitud raamatutest lugema Tekstianalüüsi jaoks, kolm kindlat raamatut Kanada kirjanduse loengu jaoks, 150 lehekülge sõnaraamatuga ning lisaks veel kokku kuus esseed Kirjaliku väljenduse õpetuse jaoks, millest esimene on juba järgmiseks nädalaks vaja esitada, pluss veel kirjandeid ja referaate erinevates ainetes. Hetkel on mul pooleli "North and South" by Elizabeth Gaskell Tekstianalüüsi jaoks ja "Surfacing" by Margaret Atwood Kanada kirjanduse jaoks. Saab tore olema igatahes.

Pühapäeva õhtul(vist oli pühapäev...) käisin Krooksus Kaisa, Kata ja Priiduga chillimas. Eile läksin aga Tuuli ja Liinaga Püssirohukeldrisse ning hiljem tulid sinna ka Eva ja teised ökoloogid, kellega liitusime õhtu jooksul. Tore oli koos tantsida ja muidugi juua. :D

Hetke seisuga ma täna vist välja ei lähe, kuid aega veel on, kõike võib juhtuda. Laupäeval lähen võib-olla välja, kuna Kiti rääkis midagi vabast korterist ja pidutsemise tujust. :D Lisaks sellele on esialgsete plaanide kohaselt kavas minna pühapäeval kinno Tuula&Co'ga ja pärast võib-olla nende poole küpsetama ja niisama sõbrapäeva tähistama, ent miski pole kindel veel.

Avastasin enda jaoks sarja Glee, mida ma olen meelega vältinud päris pikka aega, kuna teadsin, et satun raudselt sellest sõltuvusse. Nagu näha, täpselt nii juhtuski. Vähemalt on mul natukene tegevust nüüd jälle, kui ma vajalike asjade tegemist väldin. :D

Cheers!

There are no people song

Eile Ameerika Vähemusrahvaste loengus tuli jutuks Navajo rahva rituaallaulud ning õppejõud tõi meile ühe näite. Kohe, kui seda lugema hakkasin, tuli mul selline kujutuspilt ette:

Kujutage ette üht väiksemat sorti teatrilava. Põrand on kaetud liivaga, kaks loomanahkadega kaetud hütti paistavad tagaplaanil. Ruumi keskel oleva lõkke ümber tantsivad rütmikalt indiaaniriietes pikajuukselised mehed ning kõige ees seisab määrdunud ning katkiste riietega Euroopa naine, tema kõrval väike indiaanitüdruk. Eemalt on kuulda trumme ning madalat ümisemist. Ruum on hämar, õhus on tunda viiruki lõhna ning põrand on kaetud suitsuvinega.

You say there were no people (väike indiaanitüdruk süüdistava häälega)
  Smoke was spreading (mehed müstilise madala häälega)
You say there were no people (tüdruk jätkab)
  Smoke was spreading. (mehed)

First Man was the very first to emerge, they say, (Euroopa naine kuni lõpuni)
  Smoke was spreading (mehed jätkuvalt)
He brought with him the various robes and precious things they say, (Euroopa naine)
  Smoke was spreading
He brought with him the white corn and the yellow corn, they say,
  Smoke was spreading
He brought with him the various animals and the growing things, they say,
  Smoke was spreading.

You say there were no people (tüdruk süüdistavalt)
  Smoke was spreading. (mehed)

First Woman was the very first to emerge, they say, (Euroopa naine jätkab lõpuni)
  Smoke was spreading ( mehed lõpuni)
She brought with her the various precious things and robes, they say,
  Smoke was spreading
She brought with her the yellow corn and the varicolored corn, they say,
  Smoke was spreading
She brought with her the various animals and the growing things, they say,
  Smoke was spreading.

You say there were no people (väike tüdruk süüdistavalt ja nüüd juba nuttes)
  Smoke was spreading (mehed madala häälega ning rütmikamalt)
You say there were no people (tüdruku hääl muutub sosinaks)
  Smoke was spreading. (meeste hääled samuti muutuvad sosinaks ning kõik tarduvad paigale viimase sõnaga)

Kardinad sulguvad ning eemalt kostnud trummihääled muutuvad aina vaiksemaks ning vaiksemaks, justkui kaugenedes publikust.

Te ei kujuta ette kui ehedalt see kõik mulle lugemise ajal silme ette tuli. Mul tuli kananahk lausa ihule. Ma oleks justkui midagi sarnast näinud kuskil varem, ent ma ometigi ei ole. Aga kui võimalus avaneks sellist etendust vaatama minna, siis ma kindlasti läheks. :P
Cheers!

Vabadus!

Täna panin punkti selle sessi viimasele eksamile ja tundsin kohe, kuidas pinge hakkas kehast lahkuma. Selline rõõmu ja kergendustunne oli, et ei teadnud kohe, mida teha. Oleks tahtnud rõõmust karjuda ja happy dance'i teha, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Veidi imelikke pilke oleks vist saanud, kui ma ülikooli ees seda oleks teinud. :D

Jaanuari kuus oli mul kuus eksamit vaja teha ja kõige viimane neist oli Sissejuhatus Üldkeeleteadusesse, mis on maailma kõige värdjam aine. Esimene kord, kui seda detsembris tegin, kukkusin läbi. See oli lihtsalt nii naeruväärselt raske, et ma muigasin terve aja, kirjutasin, mis oskasin ja siis lahkudes vaatasin, kuidas mõned tibid nuttes välja jooksid auditooriumist. Seekord oli eksam palju kergem ja suutsin igale poole midagi kirjutada. Okei, üks ülesanne jäi tühjaks. :P Pärast kuulsin, et ka seekord olid kaks tüdrukut nutma puhkenud. Masendav. :D

Igatahes, kümme eksamit oli kokku ja kuue hinded on hetkel välja pandud alles. Need on siis: Arvestatud, B, B, B, C ja D. Pole just kõige paremad kõik, aga olen ise rahul. :d Vähemalt on tehtud. Ja nüüd piduuu!
Cheers!

Õppimisest on tore kõrvale hiilida

Vaatasin täna filmi "Death at a funeral", kuna üritasin meeleheitlikult vältida homseks eksamiks õppimist. Ma olen lihtsalt nii palju kuivi kirjanduslikke tekste lugenud, et juhe on täitsa koos. Igatahes, tundus hea vaheldus lõbustada ennast ühe komöödiaga, kus mängis üsna palju tuntud näitlejaid.

Ma pean lihtsalt mainima, et minu Mr. Darcy kujutelm pöörati küll selle filmiga täiesti pea peale, sest Matthew Macfadyen ei vastanud seal absoluutselt unistuste ideaalmehe standarditele, ta nägi lausa kergelt inetu välja. "Uhkuses ja eelarvamuses" oli ta ikka märkimisväärselt kütkestavam, seega otsustasin, et nüüdsest peale ma ignoreerin teda kõikides teistes filmides ja aktsepteerin teda vaid Mr. Darcy rollis.(aga kui ta mõnes filmis siiski kena välja näeb, siis ma luban, et ei eira teda) :D

Võrdluseks kaks pilti: