Nüüd on Rootsis ka käidud jälle üle väga pika aja. Pühapäeva õhtul lahkusime Tallinna sadamast ja teisipäeva hommikul olime seal tagasi. Reis oli väga lõbus: sai nalja, tantsida, juua ja juttu ajada, mulle väga meeldis! Minnes tutvusime Aeduga ühe Pärnu bändiga, kel nimeks DefRage, ja pidutsesime nendega hommikul viie-kuueni. Nad suutsid mulle isegi oma viimase plaadi pähe määrida, aga õnneks sain selle palju odavamalt. :P Mulle käis terve reis pinda, et nende bändi nimi on nii tuttav, aga mulle ei tulnud meelde, kust neid tean. Kohe kui koju jõudsin, jõudis kohale, et see oli mu kursavenna vana bänd... Eesti on ikka tõsiselt väike!
Esmaspäeval jõudsime Rootsi ning ootasime Triinu ja Heleni sadamas ära, et neile pardakaardid anda ja nad oma kotid laeva saaksid viia. Rootsis käisime suhteliselt vähe, ainult sadama ümbruses natukene ja isegi seal olime topograafilised kretiinid! :P Nad jõudsid suhteliselt hilja sadamasse ka ning kuna linnas olid hullud ummikud, ei hakanud me sinna ronima, kuna kartsime, et ei jõua õigeks ajaks tagasi. Laevas oli ka mõnus olla, seega polnud hullu.
Üldiselt oli väga lahe reis, jäin rahule ja võiks teinekordki! Ülitore oli Triinu jälle näha ja kuulda, mida kõike ta Inglismaal teinud on. Plaanin kindlasti talle sinna külla minna!
Cheers!
kolmapäev, 23. detsember 2009
laupäev, 19. detsember 2009
The vampires shall rule once more
Siin siis midagi seoses minu kinnisideega vampiiridega. Kahjuks ei mäleta, millal selle kirjutasin, aga kindel on see, et seda tegin ammu.
The vampires shall rule once more
I’m standing in the middle of the road
Staring blankly ahead
Welcome to my humble abode
The world of the living dead
I see people walking up to me and I smile with joy
Only to feel my smile fade again
For there are no friends for the dead in this sick ploy
Only warm bodies passing those that are cold
I open my mouth
And let out a bloodcurdling scream
At this, the people stop but don’t look about
For the rules state, that the dead will not be seen
The fear that clouds the minds of those that are warm
Is the only advantage we have
When we bare our canines, none of them can stay calm
For seeing the teeth means facing your death
So the rules were made
For the safety of those that are warm
To make us obey
And to see to it, that we make no harm
Oh, all the delicious food passing me by
“Your laws do not concern me, fools!”
I think, and lunge for the first warm one I see
The dead take over the world, as they see the first one die
The world as you knew it, is forever gone
The vampires shall rule once more
I’m standing in the middle of the road
Staring blankly ahead
Welcome to my humble abode
The world of the living dead
I see people walking up to me and I smile with joy
Only to feel my smile fade again
For there are no friends for the dead in this sick ploy
Only warm bodies passing those that are cold
I open my mouth
And let out a bloodcurdling scream
At this, the people stop but don’t look about
For the rules state, that the dead will not be seen
The fear that clouds the minds of those that are warm
Is the only advantage we have
When we bare our canines, none of them can stay calm
For seeing the teeth means facing your death
So the rules were made
For the safety of those that are warm
To make us obey
And to see to it, that we make no harm
Oh, all the delicious food passing me by
“Your laws do not concern me, fools!”
I think, and lunge for the first warm one I see
The dead take over the world, as they see the first one die
The world as you knew it, is forever gone
Ulmeline kujutlusvõime
Sõitsin täna jõuludeks Tartust koju ning tuli mõte lugeda lauaarvutist oma vanu loometöid. Võtsin ette kausta, kuhu olin kunagi salvestanud kirjandid, mille olin kirjutanud õpetaja Suderile. Seega need on kõik umbes 5 aastat vanad või nii. Täiesti hämmastav, milliseid jutte ma kokku keerasin. Iga jumala kord, kui pidime kirjutama arutleva kirjandi, suutsin mina ikka mingisuguse väljamõeldud, tihtipeale kergelt õõvastava, looga hakkama saada. Üllataval kombel sain ma alati väga positiivse hinde.
Mõtlesin igatahes, et kopeerin siia ühe kirjutise, mis vastas rohkem esitatud nõudmistele. Tegemist oli siis sellise ülesandega, et pidime kirjutama oma armsamale südamliku kirja. Selline oli siis minu versioon(PS. Ma suutsin ikka alati kõik ülesanded endale sobivalt pea peale keerata! :D):
Minu armsamale,
Ma ei suudaks eales edastada sõnades oma tunnete tõelist loomust. Kuid ma siiski üritan, vaid sinu jaoks kallim.
Meie esimene kohtumine ei olnud midagi enneolematut, ei mingit armastus esimesest silmapilgust. Just vastupidi, me ei talunud teineteisest ligilähedaltki. Kuid ajapikku õppisime üksteist tundma ning leidsime teineteises ideaalse sõbra. Meie lahutamatu sõprus oli paljudele etteaimamatu, paljudele vastumeelt. Kuid elasime justkui omas maailmas. Toetusime teineteise õlgadele rasketel aegadel ja ei hoolinud teiste mõnitavatest pilkudest. Nad kõik ennustasid meie täisuliku sõpruse kokkuvarisemist. Ning selles nad ei eksinud, sest just nii juhtuski.
Sellel saatuslikul päeval, mil sa tunnistasid oma tunnete muutumist minu vastu, hävis kõik. Kallis, sinu puhtsüdamlik armastusavaldus jahmatas mind koledal kombel. Veri otsekui tardus mu soontes ning mu mõtteis välgatas õudne tõde. Mina sind ei armasta ja õnnetuseks ütlesin seda sulle. Ent kui sa pettunud näoga lahkusid, tundsin paratamatult ka enda südant murdumas.
Kas mäletad, mu arm, kuidas kõik meie endi silme ees kokku varises? Loomulikult sa mäletad. See, kuidas üksteist vältisime oli kohutav. Minu elu kaotas mõtte ilma parima sõbrata, sinu oma ilma armsamata. Vähemalt nii väitsid teised. Ma olin oma masendusse mattumas ning ei hoolinud enam end ümbritsevast elust. Tõenäoliselt ei kannatanud sa välja seda karmi pinget ning murdusid. Miks muidu oleksid sa korda saatnud sellise teo? Kas sul on õrna aimugi millist valu sa mulle põhjustasid?
Nagu on kirjutanud Elizabeth Barrett Browning, on armastus kangelaste voorus – puhtaim lumi kõrgete mägede tipus. Ja surematu, nagu suursugused hinged on, mis võitlevad, kannatavad ja täiustavad. Kui sa tunnistasid mulle oma armastust, ei mõistnud ma veel selle olemust. Armastuse maagia ei ühtinud minu realistliku maailmaga. Mina ei olnud kangelane, ma ei suutnud sind päästa.
Kui ma kuulsin sinu õnnetusest, kattus mu süda just kui jääkülma tekiga. Mu kopsud ei saanud piisavalt õhku. Mu suu liikus hääletult, tahtes vormistada sõnu, mis väljendaksid mu piina, ent midagi ei kostunud. Minu meeleheide oli tõusnud uuele tasandile ning ühtäkki mõistsin, mis on armastus, kuid selleks oli juba liiga hilja. Mu kalleim, miks võtsid sa endalt elu?
Ma ei saa eales öelda sulle, kui palavalt sind armastama olin õppinud. Ma pühendan selle kirja sinule, mu arm. Meie ühistele mälestustele ja õnnele. Kõikidele kaunitele aegadele, mida jagasime. Ma asetan selle kirja sinu käte vahele, sinu kirstu, et see püsiks sinuga igavesti. Loodan, et kus iganes sa ka praegu ei oleks, jõuab see kiri sinuni. Ma armastan sind kallis.
Igavesti,
Sinu südamedaam.
Mõtlesin igatahes, et kopeerin siia ühe kirjutise, mis vastas rohkem esitatud nõudmistele. Tegemist oli siis sellise ülesandega, et pidime kirjutama oma armsamale südamliku kirja. Selline oli siis minu versioon(PS. Ma suutsin ikka alati kõik ülesanded endale sobivalt pea peale keerata! :D):
Minu armsamale,
Ma ei suudaks eales edastada sõnades oma tunnete tõelist loomust. Kuid ma siiski üritan, vaid sinu jaoks kallim.
Meie esimene kohtumine ei olnud midagi enneolematut, ei mingit armastus esimesest silmapilgust. Just vastupidi, me ei talunud teineteisest ligilähedaltki. Kuid ajapikku õppisime üksteist tundma ning leidsime teineteises ideaalse sõbra. Meie lahutamatu sõprus oli paljudele etteaimamatu, paljudele vastumeelt. Kuid elasime justkui omas maailmas. Toetusime teineteise õlgadele rasketel aegadel ja ei hoolinud teiste mõnitavatest pilkudest. Nad kõik ennustasid meie täisuliku sõpruse kokkuvarisemist. Ning selles nad ei eksinud, sest just nii juhtuski.
Sellel saatuslikul päeval, mil sa tunnistasid oma tunnete muutumist minu vastu, hävis kõik. Kallis, sinu puhtsüdamlik armastusavaldus jahmatas mind koledal kombel. Veri otsekui tardus mu soontes ning mu mõtteis välgatas õudne tõde. Mina sind ei armasta ja õnnetuseks ütlesin seda sulle. Ent kui sa pettunud näoga lahkusid, tundsin paratamatult ka enda südant murdumas.
Kas mäletad, mu arm, kuidas kõik meie endi silme ees kokku varises? Loomulikult sa mäletad. See, kuidas üksteist vältisime oli kohutav. Minu elu kaotas mõtte ilma parima sõbrata, sinu oma ilma armsamata. Vähemalt nii väitsid teised. Ma olin oma masendusse mattumas ning ei hoolinud enam end ümbritsevast elust. Tõenäoliselt ei kannatanud sa välja seda karmi pinget ning murdusid. Miks muidu oleksid sa korda saatnud sellise teo? Kas sul on õrna aimugi millist valu sa mulle põhjustasid?
Nagu on kirjutanud Elizabeth Barrett Browning, on armastus kangelaste voorus – puhtaim lumi kõrgete mägede tipus. Ja surematu, nagu suursugused hinged on, mis võitlevad, kannatavad ja täiustavad. Kui sa tunnistasid mulle oma armastust, ei mõistnud ma veel selle olemust. Armastuse maagia ei ühtinud minu realistliku maailmaga. Mina ei olnud kangelane, ma ei suutnud sind päästa.
Kui ma kuulsin sinu õnnetusest, kattus mu süda just kui jääkülma tekiga. Mu kopsud ei saanud piisavalt õhku. Mu suu liikus hääletult, tahtes vormistada sõnu, mis väljendaksid mu piina, ent midagi ei kostunud. Minu meeleheide oli tõusnud uuele tasandile ning ühtäkki mõistsin, mis on armastus, kuid selleks oli juba liiga hilja. Mu kalleim, miks võtsid sa endalt elu?
Ma ei saa eales öelda sulle, kui palavalt sind armastama olin õppinud. Ma pühendan selle kirja sinule, mu arm. Meie ühistele mälestustele ja õnnele. Kõikidele kaunitele aegadele, mida jagasime. Ma asetan selle kirja sinu käte vahele, sinu kirstu, et see püsiks sinuga igavesti. Loodan, et kus iganes sa ka praegu ei oleks, jõuab see kiri sinuni. Ma armastan sind kallis.
Igavesti,
Sinu südamedaam.
esmaspäev, 14. detsember 2009
Udupea
Käisin nädalavahetusel kodus ja samal ajal ka sugulase Helina ning tema mehe Ahmeti pisipoja katsikul. Mikail Mathias Aslan on päris äge kergelt tõmmu tumedate silmadega põnn, kes mulle kohe näkku irvitas. Mõnna.
Pühapäeval hakkasin suhteliselt varakult Tartu poole tagasi suunduma (esimest korda rongiga!), kuna esmaspäeval pidi olema Tekstianalüüsi kirjalik eksam. Õppisin rongis veidi ja ka ühikas, enne Risto küllatulekut, ja siis veel hommikul. 11.30 panin riidesse ja suundusin ülikooli poole ja majja astudes tervitas mind tühjus... Klassi uks oli kinni, kabineti uks oli kinni ja õppejõudu polnud majas. Mul tekkis juba kerge paanika, mõtlesin, et äkki toimub eksam teises majas. Kartes meeleheitlikult hiljaks jääda konsulteerisin sekretäriga ja lõpuks leidsin siiski ühe kursaõe numbri ja helistasin talle, et küsida, kus eksam toimub.
Ütleme nii, et peaksin hoolikamalt jälgima, mis kuusse oma eksamid kirja panen, sest eksam pole mitte 14. detsembril vaid 14. jaanuaril. Tundes ennast eriti totakana, tõmbasin saba jalgevahele ja kobisin ühikasse tagasi. Pärast kontrollisin kõik selle nädala eksamid igaks juhuks üle, et midagi sellist enam ei juhtuks. Päris piinlik oli!
Cheers!
Pühapäeval hakkasin suhteliselt varakult Tartu poole tagasi suunduma (esimest korda rongiga!), kuna esmaspäeval pidi olema Tekstianalüüsi kirjalik eksam. Õppisin rongis veidi ja ka ühikas, enne Risto küllatulekut, ja siis veel hommikul. 11.30 panin riidesse ja suundusin ülikooli poole ja majja astudes tervitas mind tühjus... Klassi uks oli kinni, kabineti uks oli kinni ja õppejõudu polnud majas. Mul tekkis juba kerge paanika, mõtlesin, et äkki toimub eksam teises majas. Kartes meeleheitlikult hiljaks jääda konsulteerisin sekretäriga ja lõpuks leidsin siiski ühe kursaõe numbri ja helistasin talle, et küsida, kus eksam toimub.
Ütleme nii, et peaksin hoolikamalt jälgima, mis kuusse oma eksamid kirja panen, sest eksam pole mitte 14. detsembril vaid 14. jaanuaril. Tundes ennast eriti totakana, tõmbasin saba jalgevahele ja kobisin ühikasse tagasi. Pärast kontrollisin kõik selle nädala eksamid igaks juhuks üle, et midagi sellist enam ei juhtuks. Päris piinlik oli!
Cheers!
reede, 4. detsember 2009
Signal to noise
Neljapäeval käisin Just filmifestivali raames vaatamas filmi "Im Winter ein Jahr" ("Eelmisel talvel" oli pileti peal nimi, aga isegi mina, oma vähese saksa keele oskusega, võin öelda, et see on "Üks aasta talvel" - tean, et seal pole iseenesest suurt vahet, aga mind millegi pärast häirivad eestlaste pealkirjade kohandamised). Tegemist on siis 2008 aasta saksakeelse draamaga. Filmil olid eesti-, vene- ja prantsusekeelsed subtiitrid, mis oli kergelt naljakas. Kuna ma saksa keelt väga hästi ei valda, olin ma päris õnnelik, et sain ülevalt lugeda, millest jutt käib(subtiitrid olid veidral kombel ekraani ülemisse serva paigutatud).
Film rääkis perest, kes aasta tagasi talvel elas läbi kohutava tragöödia - nad kaotasid noorima lapse. Kolm järelejäänud pereliiget: vanemad ja õde, üritavad kõik omal moel leinaga tegeleda, ent kõigi elud võtavad kergelt destruktiivse suuna. Umbes aasta pärast poja surma otsustab pereema lastest maali lasta teha. Naine leiab sobiva kunstniku, kes on nõus portree maalima, kuid peab selleks tütart tundma õppima, et teda võimalikult täpselt tabada ning vajab pojast video- ja pildimaterjali. Maali valmimise käigus ilmneb poisi, Alexandri, surma tegelik tagamaa, kunstnik aitab Alexandri õel, Lillil, leinast üle saada ning eluga edasi minna, ja ka poisi vanemad suudavad lõpuks kõigega leppida. Pere suudab oma elu korda seada ning Lilli moodustab kunstnikuga üllatava sõpruse.
Mulle kohutavalt meeldivad kurvatoonilised draamad, mis suudavad minult mingi reaktsiooni tirida ning osades kohtades tõusid mul tõesti lausa ihukarvad püsti. Film oli väga hästi teostatud ning näitlejad olid vapustavad. Peretütar oli mulle isegi tuttava näoga, mis on üllatav, sest ma vaatan harva saksa filme, kuna need mulle enamasti ei meeldi eriti. Kunstnik tegi filmis 2 maali ja kuigi nad mõlemad olid ilusad ning teine oli perele aktsepteeritavam, meeldis mulle esimene rohkem. Maal oli sünge, väga tumedate toonidega, ja see andis väga ehtsalt edasi Lilli tundeid ning tema suhet vennaga. Pildilt õhkas piinatust, teatud määral külmust ja jäikust ning põhiliselt kurbust. Mulle kohutavalt meeldivad sellised maalid. Lisaks sellele kuulsin filmis ka VÄGA head lugu: Peter Gabriel - Signal to noise. Kuulake seda, see on tõsiselt hea.
Mul on omamoodi kahju, et nii head filmi nii varakult nägin. Mul on 2 PÖFFi filmi veel jäänud vaadata ja ma tõsiselt kardan, et kuna latt on selle filmi tõttu tõsiselt kõrgele tõstetud, pettun teistes filmides ja ei suuda neid piisavalt nautida. Sellegipoolest loodan parimat ja alati on tore, kui ootusi ületatakse.
Cheers!
Film rääkis perest, kes aasta tagasi talvel elas läbi kohutava tragöödia - nad kaotasid noorima lapse. Kolm järelejäänud pereliiget: vanemad ja õde, üritavad kõik omal moel leinaga tegeleda, ent kõigi elud võtavad kergelt destruktiivse suuna. Umbes aasta pärast poja surma otsustab pereema lastest maali lasta teha. Naine leiab sobiva kunstniku, kes on nõus portree maalima, kuid peab selleks tütart tundma õppima, et teda võimalikult täpselt tabada ning vajab pojast video- ja pildimaterjali. Maali valmimise käigus ilmneb poisi, Alexandri, surma tegelik tagamaa, kunstnik aitab Alexandri õel, Lillil, leinast üle saada ning eluga edasi minna, ja ka poisi vanemad suudavad lõpuks kõigega leppida. Pere suudab oma elu korda seada ning Lilli moodustab kunstnikuga üllatava sõpruse.
Mulle kohutavalt meeldivad kurvatoonilised draamad, mis suudavad minult mingi reaktsiooni tirida ning osades kohtades tõusid mul tõesti lausa ihukarvad püsti. Film oli väga hästi teostatud ning näitlejad olid vapustavad. Peretütar oli mulle isegi tuttava näoga, mis on üllatav, sest ma vaatan harva saksa filme, kuna need mulle enamasti ei meeldi eriti. Kunstnik tegi filmis 2 maali ja kuigi nad mõlemad olid ilusad ning teine oli perele aktsepteeritavam, meeldis mulle esimene rohkem. Maal oli sünge, väga tumedate toonidega, ja see andis väga ehtsalt edasi Lilli tundeid ning tema suhet vennaga. Pildilt õhkas piinatust, teatud määral külmust ja jäikust ning põhiliselt kurbust. Mulle kohutavalt meeldivad sellised maalid. Lisaks sellele kuulsin filmis ka VÄGA head lugu: Peter Gabriel - Signal to noise. Kuulake seda, see on tõsiselt hea.
Mul on omamoodi kahju, et nii head filmi nii varakult nägin. Mul on 2 PÖFFi filmi veel jäänud vaadata ja ma tõsiselt kardan, et kuna latt on selle filmi tõttu tõsiselt kõrgele tõstetud, pettun teistes filmides ja ei suuda neid piisavalt nautida. Sellegipoolest loodan parimat ja alati on tore, kui ootusi ületatakse.
Cheers!
teisipäev, 1. detsember 2009
Mammut
Niih, väike kokkuvõte siis.
Eelmine nädal käisin 4 korda väljas. Krooks on saanud põhiliseks kohaks, kus viimasel ajal käin. Enamasti olen aega veetnud seal Kaisa, Heleni, Miku, Priidu, Risto, Erki, Kata, Räpi ja ühe korra ka Mari-Liisiga. Mingeid inimesi on seal veel olnud, aga ei mäleta kõiki. Põnevamad õhtud olid siis sellised:
Neljapäeval oli kursakaaslastega pidu Madli pool, kuhu tuli üllatavalt palju inimesi kohale. Ent siiski pean tõdema, et need olid need samad näod, kes alati käivad, uusi nägusid ikka väga kohale ei tulnud. Igatahes, mängisime joomismängu, tõmbasime piipu ja lobisesime niisama. Umbes ühe paiku helistas mulle Kaisa ja kutsus välja, seega sain temaga kokku ja liikusime Krooksu. Koju sain nelja ringis.
Laupäeval oli mul vaikne õhtu kodus, kuni Kaisa mulle taas helistas ja välja kutsus. Ma alguses väga ei viitsinud minna, aga siis märkasin Msnis, et Mari-Liisil on igav ja tahab ka välja saada. Võtsin tema kampa ja liikusimegi koos Krooksu, kus meid võttis tänu Jäägermeistrile ja õllele väga lõbus Kaisa vastu. Rahvast oli metsikult, aga õnneks leidsime siiski endale laua, kuhu istuda. Mõne aja pärast liitus meiega ka Mari-Liisi sõber, kellele ta silma peale on pannud ;) ja kõigil oligi vestluspartner olemas. Vahepeal saatsime Kaisa ühikasse, kuid siis liikusime tagasi välja ja uuesti koju sain alles peale kolme. Terve õhtu olin üllatavalt kaine ja see oli väga hea arvestades minu neljapäevast konditsiooni.
Nii palju siis pidudest. Eile ehk esmaspäeval käisin Kaisaga PÖFFi raames filmi vaatamas. Tegemist oli Taani, Rootsi ja Saksamaa koostööl valminud teosega, mille nimi oli "Mammoth". Ma tegelikult kergelt lootsin, et film on rootsi või saksa keeles, et saaks keelt pisut harjutada, aga see oli siiski inglise keeles. Näitlejatest tundsin ära Michelle Williamsi, keda olen näinud sarjas "Dawson's Creek" ja Gael García Bernali, keda nägin päris huvitavas filmis "La science des rêves" (The Science of Sleep). "Mammoth" oli iseenesest päris normaalne film, aga seda mitu korda arvatavasti vaadata ei viitsiks. Tegevustik venis pisutja mõned asjad ajasid mind sisus ikka päris närvi. Üldiselt oli film siiski meeltlahutav (kõvasti parem kui ühikas istumine).
Cheers!
Eelmine nädal käisin 4 korda väljas. Krooks on saanud põhiliseks kohaks, kus viimasel ajal käin. Enamasti olen aega veetnud seal Kaisa, Heleni, Miku, Priidu, Risto, Erki, Kata, Räpi ja ühe korra ka Mari-Liisiga. Mingeid inimesi on seal veel olnud, aga ei mäleta kõiki. Põnevamad õhtud olid siis sellised:
Neljapäeval oli kursakaaslastega pidu Madli pool, kuhu tuli üllatavalt palju inimesi kohale. Ent siiski pean tõdema, et need olid need samad näod, kes alati käivad, uusi nägusid ikka väga kohale ei tulnud. Igatahes, mängisime joomismängu, tõmbasime piipu ja lobisesime niisama. Umbes ühe paiku helistas mulle Kaisa ja kutsus välja, seega sain temaga kokku ja liikusime Krooksu. Koju sain nelja ringis.
Laupäeval oli mul vaikne õhtu kodus, kuni Kaisa mulle taas helistas ja välja kutsus. Ma alguses väga ei viitsinud minna, aga siis märkasin Msnis, et Mari-Liisil on igav ja tahab ka välja saada. Võtsin tema kampa ja liikusimegi koos Krooksu, kus meid võttis tänu Jäägermeistrile ja õllele väga lõbus Kaisa vastu. Rahvast oli metsikult, aga õnneks leidsime siiski endale laua, kuhu istuda. Mõne aja pärast liitus meiega ka Mari-Liisi sõber, kellele ta silma peale on pannud ;) ja kõigil oligi vestluspartner olemas. Vahepeal saatsime Kaisa ühikasse, kuid siis liikusime tagasi välja ja uuesti koju sain alles peale kolme. Terve õhtu olin üllatavalt kaine ja see oli väga hea arvestades minu neljapäevast konditsiooni.
Nii palju siis pidudest. Eile ehk esmaspäeval käisin Kaisaga PÖFFi raames filmi vaatamas. Tegemist oli Taani, Rootsi ja Saksamaa koostööl valminud teosega, mille nimi oli "Mammoth". Ma tegelikult kergelt lootsin, et film on rootsi või saksa keeles, et saaks keelt pisut harjutada, aga see oli siiski inglise keeles. Näitlejatest tundsin ära Michelle Williamsi, keda olen näinud sarjas "Dawson's Creek" ja Gael García Bernali, keda nägin päris huvitavas filmis "La science des rêves" (The Science of Sleep). "Mammoth" oli iseenesest päris normaalne film, aga seda mitu korda arvatavasti vaadata ei viitsiks. Tegevustik venis pisutja mõned asjad ajasid mind sisus ikka päris närvi. Üldiselt oli film siiski meeltlahutav (kõvasti parem kui ühikas istumine).
Cheers!
Tellimine:
Postitused (Atom)