Esimene nädal Stockholmis

Põhjus miks nädal enne kooli algust Stockholmi juba tulin oli Stockholmi Ülikooli Orientation Week, mis algas esmaspäeval. Nädala jooksul käisin ülikoolilinnaku ekskursioonil, 5 tundi kestnud avaaktusel, Inglise keele osakonnas ainele registreerimas, raamatukogu ekskursioonil ning tutvustusel, ja lisaks Rootsi keele ja mitmekeelsuse osakonna tutvustusel ja ainetele registreerimisel.

Minu registreerimiste ja andmete saamistega on algusest peale olnud probleeme. Kõigepealt ei olnud nad mulle ülikooli P-numbrit ega kontot loonud, mis anti teistele avaaktusel. Pidin selle saamiseks mitu tundi järjekorras seisma. Siis läksin päev hiljem Inglise keele osakonda Creative writing and editing ainele registreerima ja nad ei saanud seda teha, kuna mind polnud Erasmuse tudengina süsteemi lisatud. Käisin kohaliku koordinaatori juures, ta saatis vastavasse osakonda kirja, et nad oma vea parandaksid ja kuna Inglise osakonna töötaja lubas asja ise korda ajada kui süsteemis olen, siis jäin lihtsalt ootavale seisukohale. Arvasin, et süsteemi lisamine käib kiiresti, aga reedeks ei olnud mind seal ikka veel, seega kuigi mul on aines Tolkning och översättning I med inriktning mot översättning koht olemas, siis ei ole ma ka sinna tegelikult ametlikult registreeritud. Tõlkeaine on väärt 30 EAPd, loovkirjutamise aine 7,5 EAPd ja ainuke rootsi keele aine, mida nad mulle pakkuda saavad, on väärt 15 EAPd. Nad arvasid ise ka, et selle viimasega koos läheb veidi paljuks, aga ütlesid, et ma järele mõtleksin ja oma otsusest hiljem teada annaksin. Tahan seda ainet võtta, aga siis õpiksin ennast 52,5 EAPga segaseks. Pean veel mõtlema. Loodetavasti on nad mind järgmiseks nädalaks süsteemi lisanud ja teistele ainetele registreerinud. Pöidlad pihku!

Muude ekskursioonide hulgas korraldati tudengitele reis IKEA poodi. Bussid viisid reaalselt masside viisi tudengeid poodi ja nad said shopata ja bussiga tagasi ülikooli juurde sõita. Tundub äärmiselt naeruväärne, et keegi sellisele asjale üldse läheks, aga isegi mu majakaaslane Lena läks sinna oma sakslastest sõbrannadega. Go figure.

Peakski ilmselt veidi majakaaslastest rääkima. Hetkel elan koos omaniku poja Marci (25 aastane), rootslase Folke (20 aastane), sakslanna Lena (21 aastane) ja tema sakslannast sõbranna Majaga (ilmselt ka 21, aga pole kindel). Maja on ajutine elanik, kuna tal ei olnud siia jõudes elukohta ja meil oli üks tuba veel tühi. Jäädavalt ei saa ta siia jääda selle pärast, et omanik ootab sinna tuppa ühte vana üürilist Astridi, kes olevat väga tore inimene ja imeline üüriline.

Olen nädala jooksul pannud kirja ka mõned tähelepanekud:

Siinsete tüdrukute seas on väga populaarne kodutu välimus. Nad kannavad rohekas-pruune või sõjaväemustrilisi poolpikkasid ja kergelt suuri jopesid ja mantleid, neil on alati jalas kulunud tennised ning sinna juurde käivad ka sorgus pikad juuksed. Kusjuures, osadel on isegi vahendiga juuksed ’rasvaseks’ tehtud, et veel õigem välimus oleks. Alguses arvasin, et juuksed ongi päriselt rasvased, aga üks tüdruk oli teinud saatusliku vea ja kasutanud mingit sädelevat vahendit, seega oli kohe aru saada.

Kunagi sai Kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus räägitud sakslaste kummalisest kombest plaksutamise asemel koputada. Olen siin Lena tõttu palju sakslastega koos aega veetnud ja seepärast istusin ka avaaktusel nendega koos. Ehmatasin veits ära kui terve saal (mina kaasa arvatud) plaksutas ja samal ajal kõik sakslased mu ümber lauale koputama kukkusid. Samas oli see tore äratundmisrõõm.

Siin on väga tore eskalaatori etikett, mida kõik järgivad. Eskalaatoril seistakse paremal pool, et vasakult oleks võimalik mööda minne inimestel, kel on kiire. Pean piinlikkusega tunnistama, et eksisin alguses paar korda selle vastu. Seisin keset eskalaatorit nagu mömm ja arvasin, et nii ongi. Nüüdseks olen sellega harjunud ja mul on endalgi paar korda olnud vaja vasakult poolt inimestest mööda joosta. Väga meeldiv komme.

Teine päev Stockholmis tervitas mind juba metroos toolide all miski, mis nägi välja nagu paar musti aluspükse. Tekkis tahtmine UV-valgusega pingid üle käia enne kui istun, aga tean, et siis ma poleks tahtnud üldse seal vagunis olla, sest see oleks tervenisti särama löönud.

Kuna postitus on tulnud juba päris pikk, siis lisan siia lõppu lihtsalt panoraami minu korruse rõdult avanevast vaatest ja Frescati Campusest, kus mina õppima hakkan.

Vaade rõdult.

Ilus ja roheline Frescati Campus.

Cheers!

Otsustasin, et pühin vanalt blogilt tolmu maha ja hakkan uuesti postitama. Põhjuseks siis see, et lähen Erasmusega üheks semestriks Stockholmi ülikooli õppima ja kolin juba augusti lõpus Rootsi. Kui keegi tahab minu tegemistega kursis olla, siis saab ilmselt siin neist lugeda, kuid võib minuga otse Facebookis või Skypeis ka rääkida.

Kuna viimane blogipostitus on aastast 2011, siis teen väikese lühikokkuvõtte vahepealsest ajast: 2012 lõpetasin inglise keele ja kirjanduse bakalaureuse ning otsustasin Tartu Ülikooli magistrisse kirjalikku tõlget õppima minna. Tõlkeõpetuses keskenduti eesti-inglise ja inglise-eesti suunale ning kohustuslik oli ka teine võõrkeel. Teiseks võõrkeeleks võis olla saksa, vene või prantsuse keel. Muidugi oleksin tahtnud hoopis rootsi keele valida, aga kuna see polnud võimalik, siis valisin kolmest halvast parima - saksa keele. Kahe aastaga läbisin kõik õppekavas ettenähtud ained, ainult magistritöö on vaja veel esitada ja kaitsta.

Siiski jäi mul juba magistirõppe alguses kripeldama, et rootsi keelt valida ei saanud ja otsustasin siis leida ülikooli, kus seda teha saab. Seetõttu lähengi nüüd Stockholmi Ülikooli, kus tahan võtta moodulit, mis koosneb rootsi-inglise tõlkest, tekstianalüüsist ja tõlkija kutseoskustest. Lisaks valisin endale inglise keele osakonnast aine loovkirjutamine ja toimetamine inglise keeles ning kohapeal saan teada, mis tasemel rootsi keele kursuse võtma pean. See, kas neid aineid võtta ka saan, selgub alles augusti viimase nädala jooksul.

Kuna Rootsis tundub olevat rohkem inimesi kui elukohti, siis ma muidugi ühiselamusse kohta ei saanud. Liitusin kõikvõimalike Facebooki gruppide ja kinnisvaraportaalidega, kirjutasin kuulutustele rootsi keeles pikki kirjasid, kuid vastuseid sain üsna vähe. Kõige kasulikum lehekülg oli blocket.se ning sealt leidsingi endale lõpuks elukoha. Seal tuli muidugi ettevaatlik olla, sest seal liigub palju pettureid ja sattusin minagi ühe ütlemata kahtlase isiku otsa. Tema vastusest mu kirjale võis ridade vahelt välja lugeda, et ta otsib endale pigem naist kui korterikaaslast ja seetõttu otsustasin kohe, et kannan selle korteri maha. Kirjutasin väga viisakalt vastu, et ei ole toast huvitatud ja soovisin talle edu. Tema ei saanud sellest ilmselt aga aru, sest peale seda tuli mulle Facebooki sõbrakutse ja umbes 4 sõnumit, kus palus end lisada ja soovis tungivalt korterist edasi rääkida. Ignoreerisin neid.

Lõpuks leidsin Stockholmi kohta uskumatult odava pakkumise, rääkisin telefonis omanikuga ja ta ütles, et kui soovin, siis on tuba minu. Finally, success! Kuna toast pilte ei olnud, siis tahtsin kohale minna ja olukorda oma silmaga hinnata. Käisingi nüüd 1.-3. august Silveri, Marileenu ja Martiniga Rootsi kruiisil, sain omanikuga kokku ja käisin tuba vaatamas.

Üks pool minu toast

Köök

Elutuba

Tegemist on siis majaga Spångas, mille terve teine korrus on tudengitele ja muudele inimestele välja üüritud. Korrusel on 5 magamistuba, elutuba, köök, wc/duširuum ja pesu pesemise ruum. Minu majakaaslasteks saavad olema omaniku poeg (tudeng ja töötab), sakslanna (tudeng), üks noor rootslane (tudeng) ja üks veidi vanem rootslane (töötab). Omanik rääkis telefonis, et maja on vana ja renoveerimata ning mul tekkis natukene mulje, et see saab väga kehvas seisus olema. Tõdesin siiski, et rootslaste ja eestlate arusaam halvas seisus majast on väga erinev. :D Olen nii maja kui toaga ülimalt rahul ja ootan juba pingsalt rootsi minekut!

Järgmise korrani!