September on uskumatult kiiresti läbi saanud ja mõtlesin, et peaks veidi midagi kirja ka panema. Mul on vahepeal palju mõtteid olnud, millest rääkida võiksin, pean need nüüd meelde tuletama. Olen siinse eluga juba üsna ära harjunud ja mulle meeldib siin. Näen piisavalt kohalik välja (või siis vähemalt olen sellise näoga, et ma pole täiesti eksinud), et kolm rootslast on minult teed või abi küsinud ja ma suutsin kahte neist isegi aidata!
Olen ühistranspordiga juba nii harjunud, et ei pea enam kullisilmaga peatusi jälgima ja põdema. Rongid ja bussid käivad nii tihti, et isegi kui ühest maha jääda, siis tuleb paari minuti pärast teine ja jõuab ikka õigeks ajaks kohale. Alguses muidugi kõik nii ladusalt ei läinud - suutsin üks päev bussis nii mõttesse vajuda, et mitte ainult ei maganud oma peatuse maha vaid sõitsin lausa lõpp-peatusesse välja. Õnneks oli bussijuht väga tore, viskas natukene minu üle nalja ja siis ütles, et sõidab ise kohe õiges suunas tagasi ja võin bussis oodata.
Loengud on Tartu omadest kategooriliselt erinevad. Esimene erinevus on see, et nii paljud inimesed tahavad seminarides aktiivselt sõna võtta, et kõigi jaoks ei jätku aega. Seminarid ongi muidu niimoodi üles ehitatud, et õppejõul on vaid teemat suunav roll ja põhilised rääkijad on tudengid ise. Teine erinevus on see, et loengute (aga mitte seminaride) lõpus plaksutatakse. Loeng oleks justkui kahetunnine kõne, mille lõpus esinejat tunnustatakse aplausiga. Veidi kummaline, aga siinsetele inimestele tundub meeldivat.
Vahepeal tuli isu majast välja saada ja muusikat kuulata. Ma ei tahtnud minna mitte mõnele suurele kontserdile vaid sellisele vähemtuntud underground üritusele. Otsisin internetist väga pikalt ja põhjalikult kuni leidsin klubi Debaser, kus esines kanada bänd Pink Mountaintops ja Göteborgi bänd Oholics. Haruldasel kombel sain üritusele ka tasuta sisse, muidu oleks pidanud veidi üle 15 euro maksma. Klubi ei näinud välja nagu ööklubid Maasikas või Illusioon Tartus, vaid pigem nagu Genialistide klubi. Tegu oli tõelise underground üritusega, kuhu olid kohale tulnud vaid suured fännid ja mõned, kes polnud bändidest varem kuulnudki (ehk mina). Klubi oli pooltühi, aga tänu sellele oli ruumi hingata ja ringi liikuda, lisaks sain endale ka laua, kus oli võimalik isegi juttu rääkida. Seal tutvusin kahe vanema Rootsi härrasmehega (u 75 ja 47), kes olid bändide fännid ja kes oskasid mulle palju kohti soovitada, kuhu veel Stockholmis kindlasti minema pean. Jäin kontserdiga väga rahule ja seltskond oli samuti väga meeldiv.
https://www.youtube.com/watch?v=-yXzrvX-C1o
Ühinesin üliõüilasühinguga, et saada odavam ühistranspordi pilet ja seetõttu saan nüüd pidevalt ühingu uudislehti. Muidu on need lehed tüütud, aga tänu nendele kuulsin filmiõhtutest, mis toimuvad iga kahe nädala tagant. Esimene kord näidati rootsi komöödiat Kopps, mis oli nii naljakas, et pärast kõht valutas naermisest. Seal tutvusin ka kahe kaastudengiga, kellega saime kokku ka teine filmiõhtu, mil näidati Rootsi draamat Flickan. Teine film oli veidi masendav, aga vähemalt seltskond oli hea.
Pärast filmiõhtut läksin ühega neist linnapeale edasi couchsurferite korraldatud pubiõhtule, kuhu tuli kokku metsikult palju inimesi ning tutvusin väga huvitavate inimestega paljudest erinevatest maadest. Esindatud oli Hispaania, Ameerika, Suurbritannia, Rootsi, Eesti, Iraan, Uruguay ja kindlasti veel palju muid maid. Sel õhtul kohtasin ka esimest eestlast siinoleku ajal. Eesti keelt olen varem ka metroos või tänavatel kuulnud, aga ma ei olnud kellegagi neist rääkinud. Lisaks tahan ära mainida, et Ameerikat esindanud noormees suutis mind nõnda hämmastada, et ise ka ei usu. Ta oli nimelt aasta aega Narvas elanud, sest tema bakalaureuse töö oli seoses sellega, kuidas Eesti-Vene piir peale 1991. aastat üles ehitati. Ta teab ilmselt Eesti ja ENSV ajalugu paremini kui mõni eestlane (kindlasti paremini kui mina, aga selleks pole palju vaja ka) ning lisaks on ta tutvunud ka Eesti seaduste ja muuga. Seega situatsioon, kus räägin Ameeriklasega Rootsis Eestist ja näiteks seal elavatest vähemusrahvustest väga detailselt, ei tundu reaalne. Aga ometi reaalne see oli ja muidugi ilmselt ka kordumatu kogemus.
Ülikoolis ja väljaspool kooli tunduvad kõik rootslased alguses arvavat, et ma olen kas mitu aastat immigrandina Rootsis elanud või on üks või mõlemad mu vanematest rootslased. Kui aga seletan, et kumbki neist ei vasta tõele, siis kipuvad nende suud lahti vajuma. Eriti, kui ütlen, et alles augusti lõpus siia kolisin. Nende arvates on mu hääldus uskumatult hea ja mitu rootslast on isegi öelnud, et räägin paremini kui Soome rootslased. Seda kiitust on nii kohutavalt hea kuulda ja see innustab rohkem sõna võtma ja ka õppima. Couchsurferite peol hämmastasin aga taaskord inimesi, kui seltskonnas oli 2 rootslast, norrakas ja mina ning rääkisin parasjagu norrakaga rootsi keeles ja tema mulle norra keeles vastu. Me suutsime pikalt vestelda kuni märkasin, et üks rootslastest vaatas mind silmad pärani pikalt kuni ta lõpuks ütles, et ta ei suuda lihtsalt uskuda, et ma olen Rootsis veidi üle kuu elanud ja ma saan inimesest aru, kui ta minuga norra keeles räägib ja ma räägin talle rootsi keeles vastu. Ütlesin selle peale, et tean ühte taanlannat ka, kes räägib minuga taani-rootsi segakeelt ja saan temast ka aru, vaid üksikuid sõnu pean üle küsima, siis ta raputas uskmatusest lausa pead. Sain jälle metsikult kiita ja see tekitab ikka nii hea tunde!
Praeguseks kõik.
Cheers!
