Käisin nädalavahetusel kodus ja samal ajal ka sugulase Helina ning tema mehe Ahmeti pisipoja katsikul. Mikail Mathias Aslan on päris äge kergelt tõmmu tumedate silmadega põnn, kes mulle kohe näkku irvitas. Mõnna.
Pühapäeval hakkasin suhteliselt varakult Tartu poole tagasi suunduma (esimest korda rongiga!), kuna esmaspäeval pidi olema Tekstianalüüsi kirjalik eksam. Õppisin rongis veidi ja ka ühikas, enne Risto küllatulekut, ja siis veel hommikul. 11.30 panin riidesse ja suundusin ülikooli poole ja majja astudes tervitas mind tühjus... Klassi uks oli kinni, kabineti uks oli kinni ja õppejõudu polnud majas. Mul tekkis juba kerge paanika, mõtlesin, et äkki toimub eksam teises majas. Kartes meeleheitlikult hiljaks jääda konsulteerisin sekretäriga ja lõpuks leidsin siiski ühe kursaõe numbri ja helistasin talle, et küsida, kus eksam toimub.
Ütleme nii, et peaksin hoolikamalt jälgima, mis kuusse oma eksamid kirja panen, sest eksam pole mitte 14. detsembril vaid 14. jaanuaril. Tundes ennast eriti totakana, tõmbasin saba jalgevahele ja kobisin ühikasse tagasi. Pärast kontrollisin kõik selle nädala eksamid igaks juhuks üle, et midagi sellist enam ei juhtuks. Päris piinlik oli!
Cheers!
esmaspäev, 14. detsember 2009
reede, 4. detsember 2009
Signal to noise
Neljapäeval käisin Just filmifestivali raames vaatamas filmi "Im Winter ein Jahr" ("Eelmisel talvel" oli pileti peal nimi, aga isegi mina, oma vähese saksa keele oskusega, võin öelda, et see on "Üks aasta talvel" - tean, et seal pole iseenesest suurt vahet, aga mind millegi pärast häirivad eestlaste pealkirjade kohandamised). Tegemist on siis 2008 aasta saksakeelse draamaga. Filmil olid eesti-, vene- ja prantsusekeelsed subtiitrid, mis oli kergelt naljakas. Kuna ma saksa keelt väga hästi ei valda, olin ma päris õnnelik, et sain ülevalt lugeda, millest jutt käib(subtiitrid olid veidral kombel ekraani ülemisse serva paigutatud).
Film rääkis perest, kes aasta tagasi talvel elas läbi kohutava tragöödia - nad kaotasid noorima lapse. Kolm järelejäänud pereliiget: vanemad ja õde, üritavad kõik omal moel leinaga tegeleda, ent kõigi elud võtavad kergelt destruktiivse suuna. Umbes aasta pärast poja surma otsustab pereema lastest maali lasta teha. Naine leiab sobiva kunstniku, kes on nõus portree maalima, kuid peab selleks tütart tundma õppima, et teda võimalikult täpselt tabada ning vajab pojast video- ja pildimaterjali. Maali valmimise käigus ilmneb poisi, Alexandri, surma tegelik tagamaa, kunstnik aitab Alexandri õel, Lillil, leinast üle saada ning eluga edasi minna, ja ka poisi vanemad suudavad lõpuks kõigega leppida. Pere suudab oma elu korda seada ning Lilli moodustab kunstnikuga üllatava sõpruse.
Mulle kohutavalt meeldivad kurvatoonilised draamad, mis suudavad minult mingi reaktsiooni tirida ning osades kohtades tõusid mul tõesti lausa ihukarvad püsti. Film oli väga hästi teostatud ning näitlejad olid vapustavad. Peretütar oli mulle isegi tuttava näoga, mis on üllatav, sest ma vaatan harva saksa filme, kuna need mulle enamasti ei meeldi eriti. Kunstnik tegi filmis 2 maali ja kuigi nad mõlemad olid ilusad ning teine oli perele aktsepteeritavam, meeldis mulle esimene rohkem. Maal oli sünge, väga tumedate toonidega, ja see andis väga ehtsalt edasi Lilli tundeid ning tema suhet vennaga. Pildilt õhkas piinatust, teatud määral külmust ja jäikust ning põhiliselt kurbust. Mulle kohutavalt meeldivad sellised maalid. Lisaks sellele kuulsin filmis ka VÄGA head lugu: Peter Gabriel - Signal to noise. Kuulake seda, see on tõsiselt hea.
Mul on omamoodi kahju, et nii head filmi nii varakult nägin. Mul on 2 PÖFFi filmi veel jäänud vaadata ja ma tõsiselt kardan, et kuna latt on selle filmi tõttu tõsiselt kõrgele tõstetud, pettun teistes filmides ja ei suuda neid piisavalt nautida. Sellegipoolest loodan parimat ja alati on tore, kui ootusi ületatakse.
Cheers!
Film rääkis perest, kes aasta tagasi talvel elas läbi kohutava tragöödia - nad kaotasid noorima lapse. Kolm järelejäänud pereliiget: vanemad ja õde, üritavad kõik omal moel leinaga tegeleda, ent kõigi elud võtavad kergelt destruktiivse suuna. Umbes aasta pärast poja surma otsustab pereema lastest maali lasta teha. Naine leiab sobiva kunstniku, kes on nõus portree maalima, kuid peab selleks tütart tundma õppima, et teda võimalikult täpselt tabada ning vajab pojast video- ja pildimaterjali. Maali valmimise käigus ilmneb poisi, Alexandri, surma tegelik tagamaa, kunstnik aitab Alexandri õel, Lillil, leinast üle saada ning eluga edasi minna, ja ka poisi vanemad suudavad lõpuks kõigega leppida. Pere suudab oma elu korda seada ning Lilli moodustab kunstnikuga üllatava sõpruse.
Mulle kohutavalt meeldivad kurvatoonilised draamad, mis suudavad minult mingi reaktsiooni tirida ning osades kohtades tõusid mul tõesti lausa ihukarvad püsti. Film oli väga hästi teostatud ning näitlejad olid vapustavad. Peretütar oli mulle isegi tuttava näoga, mis on üllatav, sest ma vaatan harva saksa filme, kuna need mulle enamasti ei meeldi eriti. Kunstnik tegi filmis 2 maali ja kuigi nad mõlemad olid ilusad ning teine oli perele aktsepteeritavam, meeldis mulle esimene rohkem. Maal oli sünge, väga tumedate toonidega, ja see andis väga ehtsalt edasi Lilli tundeid ning tema suhet vennaga. Pildilt õhkas piinatust, teatud määral külmust ja jäikust ning põhiliselt kurbust. Mulle kohutavalt meeldivad sellised maalid. Lisaks sellele kuulsin filmis ka VÄGA head lugu: Peter Gabriel - Signal to noise. Kuulake seda, see on tõsiselt hea.
Mul on omamoodi kahju, et nii head filmi nii varakult nägin. Mul on 2 PÖFFi filmi veel jäänud vaadata ja ma tõsiselt kardan, et kuna latt on selle filmi tõttu tõsiselt kõrgele tõstetud, pettun teistes filmides ja ei suuda neid piisavalt nautida. Sellegipoolest loodan parimat ja alati on tore, kui ootusi ületatakse.
Cheers!
teisipäev, 1. detsember 2009
Mammut
Niih, väike kokkuvõte siis.
Eelmine nädal käisin 4 korda väljas. Krooks on saanud põhiliseks kohaks, kus viimasel ajal käin. Enamasti olen aega veetnud seal Kaisa, Heleni, Miku, Priidu, Risto, Erki, Kata, Räpi ja ühe korra ka Mari-Liisiga. Mingeid inimesi on seal veel olnud, aga ei mäleta kõiki. Põnevamad õhtud olid siis sellised:
Neljapäeval oli kursakaaslastega pidu Madli pool, kuhu tuli üllatavalt palju inimesi kohale. Ent siiski pean tõdema, et need olid need samad näod, kes alati käivad, uusi nägusid ikka väga kohale ei tulnud. Igatahes, mängisime joomismängu, tõmbasime piipu ja lobisesime niisama. Umbes ühe paiku helistas mulle Kaisa ja kutsus välja, seega sain temaga kokku ja liikusime Krooksu. Koju sain nelja ringis.
Laupäeval oli mul vaikne õhtu kodus, kuni Kaisa mulle taas helistas ja välja kutsus. Ma alguses väga ei viitsinud minna, aga siis märkasin Msnis, et Mari-Liisil on igav ja tahab ka välja saada. Võtsin tema kampa ja liikusimegi koos Krooksu, kus meid võttis tänu Jäägermeistrile ja õllele väga lõbus Kaisa vastu. Rahvast oli metsikult, aga õnneks leidsime siiski endale laua, kuhu istuda. Mõne aja pärast liitus meiega ka Mari-Liisi sõber, kellele ta silma peale on pannud ;) ja kõigil oligi vestluspartner olemas. Vahepeal saatsime Kaisa ühikasse, kuid siis liikusime tagasi välja ja uuesti koju sain alles peale kolme. Terve õhtu olin üllatavalt kaine ja see oli väga hea arvestades minu neljapäevast konditsiooni.
Nii palju siis pidudest. Eile ehk esmaspäeval käisin Kaisaga PÖFFi raames filmi vaatamas. Tegemist oli Taani, Rootsi ja Saksamaa koostööl valminud teosega, mille nimi oli "Mammoth". Ma tegelikult kergelt lootsin, et film on rootsi või saksa keeles, et saaks keelt pisut harjutada, aga see oli siiski inglise keeles. Näitlejatest tundsin ära Michelle Williamsi, keda olen näinud sarjas "Dawson's Creek" ja Gael García Bernali, keda nägin päris huvitavas filmis "La science des rêves" (The Science of Sleep). "Mammoth" oli iseenesest päris normaalne film, aga seda mitu korda arvatavasti vaadata ei viitsiks. Tegevustik venis pisutja mõned asjad ajasid mind sisus ikka päris närvi. Üldiselt oli film siiski meeltlahutav (kõvasti parem kui ühikas istumine).
Cheers!
Eelmine nädal käisin 4 korda väljas. Krooks on saanud põhiliseks kohaks, kus viimasel ajal käin. Enamasti olen aega veetnud seal Kaisa, Heleni, Miku, Priidu, Risto, Erki, Kata, Räpi ja ühe korra ka Mari-Liisiga. Mingeid inimesi on seal veel olnud, aga ei mäleta kõiki. Põnevamad õhtud olid siis sellised:
Neljapäeval oli kursakaaslastega pidu Madli pool, kuhu tuli üllatavalt palju inimesi kohale. Ent siiski pean tõdema, et need olid need samad näod, kes alati käivad, uusi nägusid ikka väga kohale ei tulnud. Igatahes, mängisime joomismängu, tõmbasime piipu ja lobisesime niisama. Umbes ühe paiku helistas mulle Kaisa ja kutsus välja, seega sain temaga kokku ja liikusime Krooksu. Koju sain nelja ringis.
Laupäeval oli mul vaikne õhtu kodus, kuni Kaisa mulle taas helistas ja välja kutsus. Ma alguses väga ei viitsinud minna, aga siis märkasin Msnis, et Mari-Liisil on igav ja tahab ka välja saada. Võtsin tema kampa ja liikusimegi koos Krooksu, kus meid võttis tänu Jäägermeistrile ja õllele väga lõbus Kaisa vastu. Rahvast oli metsikult, aga õnneks leidsime siiski endale laua, kuhu istuda. Mõne aja pärast liitus meiega ka Mari-Liisi sõber, kellele ta silma peale on pannud ;) ja kõigil oligi vestluspartner olemas. Vahepeal saatsime Kaisa ühikasse, kuid siis liikusime tagasi välja ja uuesti koju sain alles peale kolme. Terve õhtu olin üllatavalt kaine ja see oli väga hea arvestades minu neljapäevast konditsiooni.
Nii palju siis pidudest. Eile ehk esmaspäeval käisin Kaisaga PÖFFi raames filmi vaatamas. Tegemist oli Taani, Rootsi ja Saksamaa koostööl valminud teosega, mille nimi oli "Mammoth". Ma tegelikult kergelt lootsin, et film on rootsi või saksa keeles, et saaks keelt pisut harjutada, aga see oli siiski inglise keeles. Näitlejatest tundsin ära Michelle Williamsi, keda olen näinud sarjas "Dawson's Creek" ja Gael García Bernali, keda nägin päris huvitavas filmis "La science des rêves" (The Science of Sleep). "Mammoth" oli iseenesest päris normaalne film, aga seda mitu korda arvatavasti vaadata ei viitsiks. Tegevustik venis pisutja mõned asjad ajasid mind sisus ikka päris närvi. Üldiselt oli film siiski meeltlahutav (kõvasti parem kui ühikas istumine).
Cheers!
teisipäev, 17. november 2009
The Belka - Vesi on sügav
See on hetkel üks minu lemmiklaul. Lauljal on nii mõnus hääl ja video on ka päris hea. :D
Music
Käisin laupäeval Roch&Roll Heaven'is punk kontserdil kõrvaltoakaaslase Kaisaga. Esines viis bändi: Sodi, Monstercöuq, Maleva, John Stuart Mill ja Puukentsefaliit, millest ära kuulasime neli esimest.
Sodi oli päris tavaline, mittemidagiütlev saagimine ning ei olnud oluliselt meeldejätmist väärt. Monstercöuq oli aga päris huvitav. Nende muusika ei olnud küll väga kvaliteetne, aga laulusõnad olid see-eest lihtsalt geniaalsed! :D Ühe laulu sõnad olid midagi umbkaudu sellist: "Hei-hei, olen kubemetäi!...Nüüdsest elan su kubemekarvadegaaa!" Yeah, nende sõnade üle sai naerda küll. Kaasa aitas muidugi ka see, et solist oli ikka päris purjus, kulistas laval Vana Tallinnat, endal nägu markeriga ruuduliseks kritseldatud ja kooris riideid seljast vähemaks.
Maleva jättis mulle lihtsalt negatiivse mulje. Trummar ilmselgelt ei osanud midagi teha oma instrumendiga, isegi mina oleksin osanud neid trumme paremini peksta ja see juba peaks midagi ütlema. Bändi liikmed olid suured, maikade ja pikkade juustega tüübid ning kuigi ma ei ole eriti hea arvustaja selle koha pealt, tundus mulle, et nende muusika ei meenutanud just eriti punki, rohkem metalit või midagi sellist. Aa, nende esinemise ajal jooksis Monstercöuqi solist aluspesu väel publiku seas ringi... :D
John Stuart Mill meeldis mulle kõige rohkem ja see, et solist Märti tean, ei mänginud selle otsuse tegemises olulist rolli. Nende muusika oli kõige kvaliteetsem. Kohe oli näha, et kõik valdasid oma pille ja laulusõnad olid selged ja arusaadavad. Mulle meeldivad bändid, kelle sõnasid kuulen muusika taustal ja saan aru ka nendest. Enda üllatuseks tundsin isegi kolm laulu ära ning lõpetuseks esitasid nad minu lemmiklaulu ka.
Õhtu lõpetasime Krooksus ning koju jõudsime umbes nelja paiku.
Cheers!
Sodi oli päris tavaline, mittemidagiütlev saagimine ning ei olnud oluliselt meeldejätmist väärt. Monstercöuq oli aga päris huvitav. Nende muusika ei olnud küll väga kvaliteetne, aga laulusõnad olid see-eest lihtsalt geniaalsed! :D Ühe laulu sõnad olid midagi umbkaudu sellist: "Hei-hei, olen kubemetäi!...Nüüdsest elan su kubemekarvadegaaa!" Yeah, nende sõnade üle sai naerda küll. Kaasa aitas muidugi ka see, et solist oli ikka päris purjus, kulistas laval Vana Tallinnat, endal nägu markeriga ruuduliseks kritseldatud ja kooris riideid seljast vähemaks.
Maleva jättis mulle lihtsalt negatiivse mulje. Trummar ilmselgelt ei osanud midagi teha oma instrumendiga, isegi mina oleksin osanud neid trumme paremini peksta ja see juba peaks midagi ütlema. Bändi liikmed olid suured, maikade ja pikkade juustega tüübid ning kuigi ma ei ole eriti hea arvustaja selle koha pealt, tundus mulle, et nende muusika ei meenutanud just eriti punki, rohkem metalit või midagi sellist. Aa, nende esinemise ajal jooksis Monstercöuqi solist aluspesu väel publiku seas ringi... :D
John Stuart Mill meeldis mulle kõige rohkem ja see, et solist Märti tean, ei mänginud selle otsuse tegemises olulist rolli. Nende muusika oli kõige kvaliteetsem. Kohe oli näha, et kõik valdasid oma pille ja laulusõnad olid selged ja arusaadavad. Mulle meeldivad bändid, kelle sõnasid kuulen muusika taustal ja saan aru ka nendest. Enda üllatuseks tundsin isegi kolm laulu ära ning lõpetuseks esitasid nad minu lemmiklaulu ka.
Õhtu lõpetasime Krooksus ning koju jõudsime umbes nelja paiku.
Cheers!
Tellimine:
Postitused (Atom)