Sõitsin täna jõuludeks Tartust koju ning tuli mõte lugeda lauaarvutist oma vanu loometöid. Võtsin ette kausta, kuhu olin kunagi salvestanud kirjandid, mille olin kirjutanud õpetaja Suderile. Seega need on kõik umbes 5 aastat vanad või nii. Täiesti hämmastav, milliseid jutte ma kokku keerasin. Iga jumala kord, kui pidime kirjutama arutleva kirjandi, suutsin mina ikka mingisuguse väljamõeldud, tihtipeale kergelt õõvastava, looga hakkama saada. Üllataval kombel sain ma alati väga positiivse hinde.
Mõtlesin igatahes, et kopeerin siia ühe kirjutise, mis vastas rohkem esitatud nõudmistele. Tegemist oli siis sellise ülesandega, et pidime kirjutama oma armsamale südamliku kirja. Selline oli siis minu versioon(PS. Ma suutsin ikka alati kõik ülesanded endale sobivalt pea peale keerata! :D):
Minu armsamale,
Ma ei suudaks eales edastada sõnades oma tunnete tõelist loomust. Kuid ma siiski üritan, vaid sinu jaoks kallim.
Meie esimene kohtumine ei olnud midagi enneolematut, ei mingit armastus esimesest silmapilgust. Just vastupidi, me ei talunud teineteisest ligilähedaltki. Kuid ajapikku õppisime üksteist tundma ning leidsime teineteises ideaalse sõbra. Meie lahutamatu sõprus oli paljudele etteaimamatu, paljudele vastumeelt. Kuid elasime justkui omas maailmas. Toetusime teineteise õlgadele rasketel aegadel ja ei hoolinud teiste mõnitavatest pilkudest. Nad kõik ennustasid meie täisuliku sõpruse kokkuvarisemist. Ning selles nad ei eksinud, sest just nii juhtuski.
Sellel saatuslikul päeval, mil sa tunnistasid oma tunnete muutumist minu vastu, hävis kõik. Kallis, sinu puhtsüdamlik armastusavaldus jahmatas mind koledal kombel. Veri otsekui tardus mu soontes ning mu mõtteis välgatas õudne tõde. Mina sind ei armasta ja õnnetuseks ütlesin seda sulle. Ent kui sa pettunud näoga lahkusid, tundsin paratamatult ka enda südant murdumas.
Kas mäletad, mu arm, kuidas kõik meie endi silme ees kokku varises? Loomulikult sa mäletad. See, kuidas üksteist vältisime oli kohutav. Minu elu kaotas mõtte ilma parima sõbrata, sinu oma ilma armsamata. Vähemalt nii väitsid teised. Ma olin oma masendusse mattumas ning ei hoolinud enam end ümbritsevast elust. Tõenäoliselt ei kannatanud sa välja seda karmi pinget ning murdusid. Miks muidu oleksid sa korda saatnud sellise teo? Kas sul on õrna aimugi millist valu sa mulle põhjustasid?
Nagu on kirjutanud Elizabeth Barrett Browning, on armastus kangelaste voorus – puhtaim lumi kõrgete mägede tipus. Ja surematu, nagu suursugused hinged on, mis võitlevad, kannatavad ja täiustavad. Kui sa tunnistasid mulle oma armastust, ei mõistnud ma veel selle olemust. Armastuse maagia ei ühtinud minu realistliku maailmaga. Mina ei olnud kangelane, ma ei suutnud sind päästa.
Kui ma kuulsin sinu õnnetusest, kattus mu süda just kui jääkülma tekiga. Mu kopsud ei saanud piisavalt õhku. Mu suu liikus hääletult, tahtes vormistada sõnu, mis väljendaksid mu piina, ent midagi ei kostunud. Minu meeleheide oli tõusnud uuele tasandile ning ühtäkki mõistsin, mis on armastus, kuid selleks oli juba liiga hilja. Mu kalleim, miks võtsid sa endalt elu?
Ma ei saa eales öelda sulle, kui palavalt sind armastama olin õppinud. Ma pühendan selle kirja sinule, mu arm. Meie ühistele mälestustele ja õnnele. Kõikidele kaunitele aegadele, mida jagasime. Ma asetan selle kirja sinu käte vahele, sinu kirstu, et see püsiks sinuga igavesti. Loodan, et kus iganes sa ka praegu ei oleks, jõuab see kiri sinuni. Ma armastan sind kallis.
Igavesti,
Sinu südamedaam.
