Neljapäev tegelikult teatrikülastusega ei lõppenud. Saatsin vanaema oma grupi juurde ära, kellega ta Sauele tagasi sõitma pidi ning ise suundusin ühikasse. Tee peal mõtlesin, et ei taha üldse nii varakult õhtut lõpetada ja võiks välja minna. Õnneks mul vedas ja Kaisa oli kohe nõus minuga ühinema ja pikema mõtlemiseta olimegi juba Krooksu poole teel. Enne Krooksu jõudmist lõpetasime ka ühe pooliku veini ära, mis mul külmkapis seisnud natuke oli. :P
Nagu ikka oli Krooksus kohal miljon tuttavat, eriti Kaisal, kes seal pooleldi elab lausa. Keerlesime siis kolme seltskonna vahet ning tutvusin väga huvitavate inimestega. Millegi pärast kadus mul päris kiiresti peotuju ära ning uni kippus kallale. Enda meele lahutamiseks teesklesin vahepeal rootslast Räpi ehk Kristo ja Qutta ehk Risto ees ning see oli isegi põnev. Need tolad arvasidki, et ma olen välismaalane, aga samas tahtsid täiega tõestada, et ma ei ole. Nad üritasid tükk aega mind haneks tõmmata oma jutuga, et kui reageerin, siis järelikult saan aru ja olen eestlane. Kuna ma õhtu jooksul ainult ühe õlle jõin, olin ma suuteline mõnda aega tõsist nägu tegema, aga nagu ikka muutus asi liiga naljakaks ja ma murdusin. :D
Ülejäänud õhtu nägi siis nii välja, et Ukud, Kaisad, Olgad, Triinud, Helenid, Mihklid, Quttad, Räpid ja kõiksugu muud olendid jõid ja jutustasid ümberringi ja Regina, lõualuud pooleks haigutades, vaatas nende vahel telekast Tuvikesi. :P
Lõpuks andsin alla, sest oma soe voodi hakkas aina enam ja enam kutsuvana tunduma ning suundusin tagasi. Kaisa jäi minust maha teistega veel pidutsema ja koju jõudis umbes nelja ajal, kuid mina olin siis juba umbes tunni veetnud unenägudemaal.
Kahju, et mul tuju niimoodi ära läks, sest Qutta ja Räpiga oleks ikka päris palju nalja veel saanud, kui ma oleksin sinna jäänud, aga mis teha. Mõni teine kord.
Cheers!
laupäev, 31. oktoober 2009
Pisut kultuuri
Neljapäeval ehk 29. oktoobril tuli mulle linnavanaema Sauelt külla ja tegi mulle teatripileti välja. Kuna temal oli varem pilet ostetud ja mina sain viimasel minutil Kristina kaudu 40% odavamalt, ei saanud me koos istuda. Mina olin rõdul ning tema saalis, aga samas, see koosistumine poleks nagunii väga midagi muutnud.
Igatahes, tükk oli "Kaunimad hetked su elus", teksti autor Mart Kivastik, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Maarja Meeru ja osalejad olid Hannes Kaljujärv, Andres Dvinjaninov, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ning Indrek Kalda.
Põhimõttelist oli tegemist muusikalise lavastusega, kus mehed laulude vahel nalja viskasid ning lapsepõlve aegu meenutasid. Jutukesed olid siis nendega päriselt lapsepõlves juhtunud situatsioonidest ja naerda sai ikka mõnusalt nende üle. :D Kõlasid vanad Eesti lood mõnusates madalates hääletämbrites. Minule kõik laulud tuttavad ei olnud, aga vanaemale olid nad eriti hingelähedased. Hannes Kaljujärvel ja Andres Dvinjaninovil on väga mõnusad lauluhääled, sellised veidi kärisevad ja mehiselt madalad. Mulle väga meeldisid. :D
Tõsiselt mõnus oli pimedas saalis lõõgastuda oma pehmes toolis ja lihtsalt kuulata. Kuigi teatritükk oli ilmselgelt suunatud vanemale põlvkonnale ja ma võin julgelt öelda, et ma olin noorim külastaja saalis, meeldis see mulle väga ning mul on hea meel, et ma läksin.
Cheers!
kolmapäev, 28. oktoober 2009
Õudukas
Te ei kujuta ette, kui kohutavat asja ma endast just äsja kuulsin. Ma poleks elus arvanud, et mina midagi sellist teen ja päris õudne oli seda teiselt inimeselt kuulda.
Nimelt sattusime toakaaslase Kristinaga täna päris pikalt juttu rääkima igasugustel erinevatel teemadel. Rääkisime teatrist, tüütutest töökaaslastest, Leedu ja Eesti koolide erinevusest, eksamitest, ameeriklaste idiootsusest ja paljust muust. Üks hetk läks teema sellele, et me kumbki ei maganud üldse hästi too öö, kui kella keerati.
Järsku Kristina küsib minult, et kas ma olen kunagi unes kõndinud. Mul tuli loomulikult meelde, kuidas ma päris pisikesena, umbes viie aastasena, enda toast olin unes kõndinud trepist alla ja trepimademele kägaras magama jäänud. Hommikul leidis mind sealt mu ema ja mina ei mäletanud, kuidas sinna sattunud olin. Kristina rääkis siis ka omakorda, et temagagi on korra või paar seda juhtunud.
Tekkis kerge kõhklushetk ja siis Kristina ütleb: "I don't know if I should tell you this, but... Regina, you were sleepwalking about the third night we were together in this room. It was the full moon and..." Issand jumal, kui šokeeritud ma järgnevast olin.
Nimelt olin ma too õhtu hiljem ühikasse tulnud, kui Kristina oli juba voodisse läinud. Ta kuulis kuidas tuppa tulin ja magama läksin. Järgmine hetk ärkab ta öösel üles ja esimese asjana näeb, kuidas täiskuu täpselt tema voodisse paistab. Kuna meil ei ole mingisuguseid kardinaid ja Kristina magab otse akna all, polnud see väga ime. Igatahes, ta keerab pead ja näeb järsku, et mina seisan keset tuba ja hakkan tema voodi poole kõndima. Arusaadavalt haaras teda hirm, sest mingi tüdruk, keda ta teab kolm päeva, kõnnib keset ööd täiesti hääletult tema voodi suunas. Mina oleksin arvatavasti kiljatanud või midagi, vähemalt mingitki häält teinud. Aga Kristina oli vait ja lihtsalt jälgis, kuidas ma vaikselt tema voodi jalutsi juurde kõndisin, sealoleva kapi uksed lahti tegin ning kapi ette maha istusin. Seal olin ma olnud umbes kolmkümmend sekundit, seejärel püsti tõusnud, kapi uksed sulgenud, vetsus käinud ja imekergelt tagasi voodisse langenud. Aa, kõige jubedam koht oli ka veel. Kui ma maast püsti tõusin ja kapi uksed kinni panin, siis pöörasin ennast näoga Kristina poole, seisatasin ja naeratasin talle lihtsalt näkku ning kõndisin minema. Väga õudne oli ka see, et Kristina ütles, et ma ei olnud mitte mingit häält teinud. Minu samme ega hingamist polnud kosta, isegi kapiuste avamisel ei olnud piiksugi, ma oleksin justkui hõljunud.
Mina oleksin sellises olukorras vist täiesti hirmust segane olnud. Aga Kristina ütles, et tal on varem sellega kogemusi olnud ning ta teadis, et uneskõndijat ei tohi kuidagi ehmatada ega üles äratada. Mõnes mõttes olen ma üliõnnelik, et ta mind ei äratanud, sest siis mul oleks surmani piinlik olnud. Loomulikult on mul praegugi nii piinlik, et ma ei tea, kuhu oma nägu peita, aga vähemalt nüüd saime koos selle üle naerda.
Kui ta oli selle loo mulle ära rääkinud, meenus mulle, et too hommik oli mul väga imelik tunne olnud ja ma mäletasin väga täpselt, et Kristina küsis minult, kuidas ma magasin. Nii naljakas kui see ka ei ole, magasin ma too öö suurepäraselt. Mul ei olnud unenägusid ja ma olin hästi väljapuhanud.
Olen varem kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed täiskuu ajal unes ringi rändavad, aga ma poleks elusees arvanud, et minuga seda juhtub. Ma olen tõsiselt häiritud sellest ja ei julge magama minna. Kohutav.
Sweet dreams.
Cheers!
Nimelt sattusime toakaaslase Kristinaga täna päris pikalt juttu rääkima igasugustel erinevatel teemadel. Rääkisime teatrist, tüütutest töökaaslastest, Leedu ja Eesti koolide erinevusest, eksamitest, ameeriklaste idiootsusest ja paljust muust. Üks hetk läks teema sellele, et me kumbki ei maganud üldse hästi too öö, kui kella keerati.
Järsku Kristina küsib minult, et kas ma olen kunagi unes kõndinud. Mul tuli loomulikult meelde, kuidas ma päris pisikesena, umbes viie aastasena, enda toast olin unes kõndinud trepist alla ja trepimademele kägaras magama jäänud. Hommikul leidis mind sealt mu ema ja mina ei mäletanud, kuidas sinna sattunud olin. Kristina rääkis siis ka omakorda, et temagagi on korra või paar seda juhtunud.
Tekkis kerge kõhklushetk ja siis Kristina ütleb: "I don't know if I should tell you this, but... Regina, you were sleepwalking about the third night we were together in this room. It was the full moon and..." Issand jumal, kui šokeeritud ma järgnevast olin.
Nimelt olin ma too õhtu hiljem ühikasse tulnud, kui Kristina oli juba voodisse läinud. Ta kuulis kuidas tuppa tulin ja magama läksin. Järgmine hetk ärkab ta öösel üles ja esimese asjana näeb, kuidas täiskuu täpselt tema voodisse paistab. Kuna meil ei ole mingisuguseid kardinaid ja Kristina magab otse akna all, polnud see väga ime. Igatahes, ta keerab pead ja näeb järsku, et mina seisan keset tuba ja hakkan tema voodi poole kõndima. Arusaadavalt haaras teda hirm, sest mingi tüdruk, keda ta teab kolm päeva, kõnnib keset ööd täiesti hääletult tema voodi suunas. Mina oleksin arvatavasti kiljatanud või midagi, vähemalt mingitki häält teinud. Aga Kristina oli vait ja lihtsalt jälgis, kuidas ma vaikselt tema voodi jalutsi juurde kõndisin, sealoleva kapi uksed lahti tegin ning kapi ette maha istusin. Seal olin ma olnud umbes kolmkümmend sekundit, seejärel püsti tõusnud, kapi uksed sulgenud, vetsus käinud ja imekergelt tagasi voodisse langenud. Aa, kõige jubedam koht oli ka veel. Kui ma maast püsti tõusin ja kapi uksed kinni panin, siis pöörasin ennast näoga Kristina poole, seisatasin ja naeratasin talle lihtsalt näkku ning kõndisin minema. Väga õudne oli ka see, et Kristina ütles, et ma ei olnud mitte mingit häält teinud. Minu samme ega hingamist polnud kosta, isegi kapiuste avamisel ei olnud piiksugi, ma oleksin justkui hõljunud.
Mina oleksin sellises olukorras vist täiesti hirmust segane olnud. Aga Kristina ütles, et tal on varem sellega kogemusi olnud ning ta teadis, et uneskõndijat ei tohi kuidagi ehmatada ega üles äratada. Mõnes mõttes olen ma üliõnnelik, et ta mind ei äratanud, sest siis mul oleks surmani piinlik olnud. Loomulikult on mul praegugi nii piinlik, et ma ei tea, kuhu oma nägu peita, aga vähemalt nüüd saime koos selle üle naerda.
Kui ta oli selle loo mulle ära rääkinud, meenus mulle, et too hommik oli mul väga imelik tunne olnud ja ma mäletasin väga täpselt, et Kristina küsis minult, kuidas ma magasin. Nii naljakas kui see ka ei ole, magasin ma too öö suurepäraselt. Mul ei olnud unenägusid ja ma olin hästi väljapuhanud.
Olen varem kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed täiskuu ajal unes ringi rändavad, aga ma poleks elusees arvanud, et minuga seda juhtub. Ma olen tõsiselt häiritud sellest ja ei julge magama minna. Kohutav.
Sweet dreams.
Cheers!
teisipäev, 27. oktoober 2009
Kuldkala mälu näitas taaskord oma võimeid
Eile umbes poole kaheksa ajal õhtul, kui olin just ennast teki alla sisse seadnud, et vaadata filmi "Cirque du Freak: The Vampire's Assistant", helistas mulle sõber Märt ja kutsus välja. Kuna ma pole nii tükk aega väljas pidutsemas käinud, siis olin suhteliselt kohe nõus ja leppisime kokku, et saame üheksa Raekoja platsil kokku.
Kui Märt silmapiirile jõudis, selgus, et ta ei olegi oma tavalise suure poistekarjaga, vaid üksi. Ma olin päris imestunud, sest ootasin rohkem rahvast ja Märti näeb harva üksi ringi liikumas. Nojah. Mõtlesime siis, kuhu minna, ja tee peal põrkasime kokku Kristina ehk Kitiga, kes oli just Krooksu minemas oma sõbranna Mari-Annega. Otsustasime nendega ühineda ja varsti olimegi kõik eelnimetatud baaris õlled nina ees.
Ei läinud palju aega mööda, kui meiega ühines igasugust erinevat rahvast. Nimelt Kiti ja Mari-Anne on mõlemad saarlased ja nende Saaremaa sõbrad, kes samuti Tartus õpivad, pidid kõik Krooksus meiega ühinema. Siis istusid kõrvallauda 3 vanemat kutti, kellega me hakkasime ka rääkima (minuteada ei teadnud keegi meist neid varem) ja lõpuks olid meie lauas ka 4 Märdi sõpra.
Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma jõin ennast PÄRIS purju. Ma olin lõunase söögi peal ja minu kõhtu täitsid õhtu jooksul klaas veini, umbes 6 õlut ja hot shot. Seega pole just kõige suurem ime, et mulle ei jäänud ühegi tüübi nimi meelde, kellega ma tutvusin ja rohkem juttu rääkisin too õhtu. Ma küll küsisin neilt miljon korda üle nende nimesid, aga kurat, no ei jäänud meelde. Ups!
Üks hetk algas võistlus "Kes on parim massöör?" Osalejateks Kiti ja kena habemega tüüp kõrvallauast. Katsealune ja kohtunik: mina. No tere paradiis! :D Kena habemega tüüp(ma ei mäleta ta nime) üritas terve selle aja mind enda poole saada, et seal oma 'masseerimisoskusi' demonstreerida. No selge see, et tal ei õnnestunud, olgu ma nii purjus kui tahes. :D
Lõpuks, umbes kolme paiku, jõudis mulle kohale ka, kui purjus ma olen ja otsustasin koju minna. Üks nendest neljast Märdi sõbrast pidi minu kandis elama ja pakkus, et ta saadab mu ära. Ma kahtlustan, et ka temal olid mingid ebasündsad kavatsused, aga vähemalt ei üritanud ta midagi. Jumal tänatud! Kui meie teed lahku läksid, küsis ta minult: "Kas sa mu nime mäletad?" Arvake ära, mis mu vastus oli. Loomulikult: "Ehheee...ei.", "Aga mul tuleb kindlasti pärast meelde." Jee ta tuli. Ma sain Kitilt alles täna teada, et ta nimi oli Lennart. :D
Igatahes, hommikul oli mul sajandipohmakas, millesarnast olen ma vaid 2 korda elus kogenud. Märksõnad: pudel viina+siider+väga noored Eva ja Regina ning hiljem Aet=kohutav pohmell; Bulgaaria viimane õhtu+valge vein+punane vein+raki=mäluauk ja elu pikim pohmell. Täna oli siis kolmas kogemus. Aga vähemalt, kui ma olin kõvasti vett kaaninud ja uuesti maganud, oli mul kella nelja paiku ärgates juba tõsiselt hea olla. Nagu polekski joonud! :D Aa, ärkasin ma üldse sellepärast, et helistas Märt, kes kutsus mind uuesti jooma... Jätan täna vist vahele. :D
Kuna olin eile Kitile lubanud, et lähme täna kinno Zombielandi vaatama, aga pohmaka tõttu pidin ära ütlema, otsustasime lõpuks siiski minna, aga hoopis filmi Julie&Julia vaatama. Film oli päris hea, selline armas, aga ma pean ütlema, et veeta 2 tundi vaadates filmi toidust täiesti tühja kõhuga, on piin! Õnneks elasin üle, aga kinosaalist väljudes tormasin esimese toidupoe poole ja ostsin paar banaani tee peale, et midagigi kõhtu saada.
Pohmell pohmelliks, aga vähemalt oli mul kaks toredat päeva. Teinekordki!
Cheers!
P.S. Peaks vist vähem jooma siiski järgmine kord.
Kui Märt silmapiirile jõudis, selgus, et ta ei olegi oma tavalise suure poistekarjaga, vaid üksi. Ma olin päris imestunud, sest ootasin rohkem rahvast ja Märti näeb harva üksi ringi liikumas. Nojah. Mõtlesime siis, kuhu minna, ja tee peal põrkasime kokku Kristina ehk Kitiga, kes oli just Krooksu minemas oma sõbranna Mari-Annega. Otsustasime nendega ühineda ja varsti olimegi kõik eelnimetatud baaris õlled nina ees.
Ei läinud palju aega mööda, kui meiega ühines igasugust erinevat rahvast. Nimelt Kiti ja Mari-Anne on mõlemad saarlased ja nende Saaremaa sõbrad, kes samuti Tartus õpivad, pidid kõik Krooksus meiega ühinema. Siis istusid kõrvallauda 3 vanemat kutti, kellega me hakkasime ka rääkima (minuteada ei teadnud keegi meist neid varem) ja lõpuks olid meie lauas ka 4 Märdi sõpra.
Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma jõin ennast PÄRIS purju. Ma olin lõunase söögi peal ja minu kõhtu täitsid õhtu jooksul klaas veini, umbes 6 õlut ja hot shot. Seega pole just kõige suurem ime, et mulle ei jäänud ühegi tüübi nimi meelde, kellega ma tutvusin ja rohkem juttu rääkisin too õhtu. Ma küll küsisin neilt miljon korda üle nende nimesid, aga kurat, no ei jäänud meelde. Ups!
Üks hetk algas võistlus "Kes on parim massöör?" Osalejateks Kiti ja kena habemega tüüp kõrvallauast. Katsealune ja kohtunik: mina. No tere paradiis! :D Kena habemega tüüp(ma ei mäleta ta nime) üritas terve selle aja mind enda poole saada, et seal oma 'masseerimisoskusi' demonstreerida. No selge see, et tal ei õnnestunud, olgu ma nii purjus kui tahes. :D
Lõpuks, umbes kolme paiku, jõudis mulle kohale ka, kui purjus ma olen ja otsustasin koju minna. Üks nendest neljast Märdi sõbrast pidi minu kandis elama ja pakkus, et ta saadab mu ära. Ma kahtlustan, et ka temal olid mingid ebasündsad kavatsused, aga vähemalt ei üritanud ta midagi. Jumal tänatud! Kui meie teed lahku läksid, küsis ta minult: "Kas sa mu nime mäletad?" Arvake ära, mis mu vastus oli. Loomulikult: "Ehheee...ei.", "Aga mul tuleb kindlasti pärast meelde." Jee ta tuli. Ma sain Kitilt alles täna teada, et ta nimi oli Lennart. :D
Igatahes, hommikul oli mul sajandipohmakas, millesarnast olen ma vaid 2 korda elus kogenud. Märksõnad: pudel viina+siider+väga noored Eva ja Regina ning hiljem Aet=kohutav pohmell; Bulgaaria viimane õhtu+valge vein+punane vein+raki=mäluauk ja elu pikim pohmell. Täna oli siis kolmas kogemus. Aga vähemalt, kui ma olin kõvasti vett kaaninud ja uuesti maganud, oli mul kella nelja paiku ärgates juba tõsiselt hea olla. Nagu polekski joonud! :D Aa, ärkasin ma üldse sellepärast, et helistas Märt, kes kutsus mind uuesti jooma... Jätan täna vist vahele. :D
Kuna olin eile Kitile lubanud, et lähme täna kinno Zombielandi vaatama, aga pohmaka tõttu pidin ära ütlema, otsustasime lõpuks siiski minna, aga hoopis filmi Julie&Julia vaatama. Film oli päris hea, selline armas, aga ma pean ütlema, et veeta 2 tundi vaadates filmi toidust täiesti tühja kõhuga, on piin! Õnneks elasin üle, aga kinosaalist väljudes tormasin esimese toidupoe poole ja ostsin paar banaani tee peale, et midagigi kõhtu saada.
Pohmell pohmelliks, aga vähemalt oli mul kaks toredat päeva. Teinekordki!
Cheers!
P.S. Peaks vist vähem jooma siiski järgmine kord.
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Ich liebe Deutsch!!
Tõsiselt, ma lähen hulluks varsti. Ma lihtsalt ei suuda saksa keelt õppida! No olgu, ma olen seda tegelikult viimased neli tundi teinud, aga ikkagi. See ei ole normaalne, et ma ikka veel mitte midagi ei oska. Erinevad sõnad lendlevad mul silme ees, aga ma ei suuda neid õige tähendusega kokku viia ja lähen aina enam ja enam segadusse.
Küsisin sõbralt, Karl-Erikult, abi ja õnneks on ta minuga kannatlik olnud. Peab ikka tõsiselt külma närviga olema, et rahulik püsida, kui ise oled 13 aastat saksa keelt õppinud ning siis tuleb keegi ja küsib: Aaa, saksa keeles on nimisõnadel sugu või??
Jeah, võib öelda, et ma pole seniste loengutega mitte kui midagi õppinud. Isegi kõige elementaarsemad asjad on minu jaoks mõistatuseks. Võib arvata, et see on vaid minu enda süü, kuid see pole tõsi! Mu õppejõud oleks nagu pilves iga loeng ja ei saa ise ka aru, mida ta tahaks meiega peale hakata. Aga homme on siiski miljoni teema peale suur töö ning pean selle positiivselt sooritama.
Marss tagasi õppima, Regina!
Auf Wiedersehen!
Cheers!
Küsisin sõbralt, Karl-Erikult, abi ja õnneks on ta minuga kannatlik olnud. Peab ikka tõsiselt külma närviga olema, et rahulik püsida, kui ise oled 13 aastat saksa keelt õppinud ning siis tuleb keegi ja küsib: Aaa, saksa keeles on nimisõnadel sugu või??
Jeah, võib öelda, et ma pole seniste loengutega mitte kui midagi õppinud. Isegi kõige elementaarsemad asjad on minu jaoks mõistatuseks. Võib arvata, et see on vaid minu enda süü, kuid see pole tõsi! Mu õppejõud oleks nagu pilves iga loeng ja ei saa ise ka aru, mida ta tahaks meiega peale hakata. Aga homme on siiski miljoni teema peale suur töö ning pean selle positiivselt sooritama.
Marss tagasi õppima, Regina!
Auf Wiedersehen!
Cheers!
Tellimine:
Postitused (Atom)